NAILS – ST. PETER DON'T YOU CALL ME
mis kinnitab meile käsku, Sina ei pea mitte cheatima, & selgitab graafiliselt, mida tähendab 'enamvähem otse'
Nails tarvitas portsu trykimusta pelgavaid sõnu & sukeldus valehabet käega paigal hoides taas tualettruumi. Neetud Mussab tykkis oma neljakordselt äraneetud liimiga!
Mussab isegi ei meeldinud Nailsile eriti. Õnnetu sylgepritsiv punnsilm, kes kolmanda Prohvetist keelatud pitsi juures juba tunnistas, et tema kyll Cessnad kursil hoitud ei saa. Aga Mussab oli – kuuenda Prohvetist keelatud pitsi juures – öelnud, et ta teab cheati, kuidas nad kohe Hindamatu Salarelva kätte saavad, & selle peale läxid poiste kõrvad loomulikult kikki, & kui Nails oli korra juba Tshushmekkiast saati nende lõbustamise enda peale võtnud . . .
Seda, mida Mussab kahexanda Prohvetist keelatud pitsi juures tegema kippus, ei tahtnud Nails eriti meenutada. Aga yxkõik mis keeles ta oma trykimusta pelgavaid sõnu ka ei öelnud, meenutasid need talle Mussabi kangelaslikke katseid.
Tualetis kontrollis ta peeglist, kas turban on enamvähem otse (enamvähem oli) & tõmbas hõlstivoltide vahelt välja peaaegu tyhjaxpigistatud liimituubi. Ta ytles – & meenutas – uuesti.
Uxe tagant kostis kobinat. Nails jättis ytlemata & piilus prao vahelt. Kobistaja oli inspektor Lockrot, turbanis & võltsvuntside taga iseendagi kohta eriti inkongruentne. Nails lasi ta sisse.
"Ma-ma-ma . . . mul . . . mul . . . tu-tu-tu-leb . . . pyyyyy . . .!" teatas Lockrot & monopoliseeris mõnex ajax tualetipoti. Olles selle kohal nii seisnud, istunud kui ka kaua kummardunud, ajas ta end ägades pysti, pyhkis nägu & märkas uuesti, et ta pole yxi. Esmalt pyydis ta hajameelsel ilmel Nailsi kobada, täheldas selle käigus voogava valge ryy all ilmse vastumeelsusega naise väliseid sugutunnuseid, jättis härrasmehe kombel sylitamata, jõllitas mõnda aega Nailsile näkku & tervitas siis selgineval ilmel: "Aaaa . . . sina!"
Nails pani näpu huultele & sisistas.
Lockrot suskas pöidla suhu, vahtis Nailsile otsa, aga noogutas viimaks mõistvalt & libistas end ysna nõtkesti uxest välja.
Nails toetas kyynarnukid kraanikausile & yritas peeglis paistva tõmmu noorukiga tõtt vaadata.
Uxe tagant kostis mydinat. Nails jättis ytlemata & piilus prao vahelt. Positiivne Kangelane taganes juba, et ust hooga sisse lyya. Nails tõmbas selle kiirex hetkex pärani & olukorda lennult taibates muutis Kangelane jalahoobi viimasel hetkel hyppex, mis maandas ta otse Nailsi hõlstisabale.
Nailsil said Mussabi meenutavad sõnad otsa.
"Miller's, kurat," vabandas Positiivne Kangelane õige häbelikult. "Mingi kuradi keemia. Ma ei ole iialgi varem enne viieteistkümnendat . . ."
Seejärel sööstis ta poti poole & soristas uskumatult kaua. Nails sai hõlmad juba kokku korjatud, kui Positiivne Kangelane lõpetas.
Positiivsele Kangelasele turban sobis, märkis Nails. Aga talle sobis yldse kõik, isegi pikk sorin & valge yrp.
Lahkudes põrnitses Positiivne Kangelane Nailsile pikalt otsa & tahtis midagi öelda, aga Nails pani näpu huultele & sisistas. Mees pani samuti näpu huultele, noogutas & kadus.
Nails proovis aru saada, mis seal all ennist rebenes.
Uxe tagant kostis mõuramist. Nails jättis ytlemata & piilus prao vahelt. Ylikonnas mees vehkis mõnda aega ärritatult kohvrikesega, aga leppis teise tualettruumiga, kust viimax väljus tyse tädi rohketes roosades satsides.
Boeing 747 võttis kõrgust. Galuboi vagon bezhit-katshajetsa, skorõi pojezd nabirajet hod, laulis lapsepõlvehääl Nailsi peas.
Uxe tagant kostis äärmiselt ebakõlalist ininat. Nails jättis ytlemata & piilus prao vahelt. Seal oli neli, neliteist & nelikymmend korda neetud Mussab ise. Nails lõi uxe lahti, haaras Mussabil rinnust & tõmbas ta sisse.
Kuna Mussab polnud täna Prohvetist keelatud jooki pruukinud, oli ta alguses päris kidakeelne. Aga tema peale ei sisistanud Nails näpuga huultel, teda raputas Nails poti kohal & kysis: "Et siis kuda see cheat täpselt on?"
"Ik-ik-ik . . ." alustas Mussab, pääses Nailsi pigistusest, vajus potile & kuulutas rõõmsal sosinal: "Ilgelt lihtne! Meie Al-Quwalda häkkerid võtsid lähtekoodist välja, et kui sa nende kahe torni vahelt lennukiga läbi lendad, saad sa Hindamatu Salarelva ja extra elu!"
"& me piame selle pärast tingimata Boeingu kaaperdama vä?" kysis Nails, kulm kortsus.
"Jah," tunnistas Mussab natuke norgu vajudes. "Paps ei anna mulle enam Piperitki pärast seda, kui ma ta tutika mersu tema lemmikkaameli otsa rusudex sõitsin . . ."
"Issanda kakk," oigas Nails.
"Allah on suur!" röögatas Mussab & jätkas siis endisel toonil: "Mina polnud syydi, syydi oli see Prohvetist keelatud jook . . ."
Nails raputas teda veel poti kohal, kuni ta enam ei proovinud selgitada. Siis kleepis Nails natuke aega valehabet tagasi & Mussab aitas tal turbanit jälle enamvähem otsex seada. Kui mõlemad nägid taas välja nagu korralikud Saudi Araabia kodanikud, kookis Mussab kuskilt oma yrbi alt plasku, võttis sealt punnsuutäie & ulatas selle Nailsile.
Nails kulistas plasku hingetõmbega tilgatumax, põrnitses siis plaskusuust sisse, tõmbas ninaga, märkis: "Sa võtsid selle otse kytusepaagist vä?", heitis veelkord pilgu peeglisse & seadis endaga rahule jäädes sammud minekule.
Võttegrupp värises koidueelse Manhattani varasygiseses tuules.
"Nad ei julge," arvas helioperaator.
"Julgevad ikka kyll," väitis pyrotehnik, kelle nägu katsid risti-rästi mehised armid.
"Isegi kui ei julge, kus nad pääsevad?" oli rezhissöör endaga rahul. Tal oli õnnestunud poeg selle võtte ajax ema juurde saata – muidu olex poiss kindlasti nõudnud, et nimelt tema peab lennukit juhtima.
Nails näperdas taskus Victorinoxi, tegi sekundi murdosa jooxul otsuse, et tema kyyned on selle lahtikangutamisex talle liiga armsad, & võttis suuna piloodikabiini poole. Lennuk loperdas läbi õhuaugu. Nailsi sisikond õõtsatas.
Nailsi teele jäänud stjuuardess tuikus tema pilgu raskuse all tahapoole. Ux oli lahti. Nähtamatuseni kyyndiva nõtkusega lipsas Nails sisse, surus kyyned esimese piloodi põske. Teine piloot, kiilavõitu mehike, kelle näojoontes mingi aimamatu omadus meenutas Lockrotti, jooxis ise välja, esimese piloodiga pidi naine natuke kähmlema, enne kui põhjalikult kriimustatud mees reisijatesalongi maandus.
Istmeridade vahel vehkis Mussab suure veripunase granaatõunaga & karjus: "Mul on granaat! Mul on granaat!"
Nails ohkas, raputas pead & istus rooli. Lennuk oli juba ärkavate eeslinnade kohal.
Lockrot, Mussabi põuepudelist julgustust saanud, lohutas hella mehise embusega teist pilooti. Tollel ei tundunud selle vastu midagi olevat.
Positiivne Kangelane oli kasti Miller'si tualettruumi vedanud & pyydis saavutada täielikku vaimset & fyysilist yhtesulamist torustikuga.
Mussab pillas granaatõuna, komistas sellele peale & kukkus sylle tysedale tädile rohketes roosades satsides. Nails ei vähendanud laskudes kiirust, kuigi silme ees virvendas.
Roosa tädi minestas alles siis, kui Mussab ta täis oxendas. Ymberringi hakkasid reisijad kriiskama, nende seas piltilus blond noor nunn, särasilmse poisiryblikuga noor ema & tõusev pornostaar Titty Hots.
Lärmi peale tuli Positiivne Kangelane tualettruumist välja, yhes käes poolik Miller's. Ta kummardus Mussabi kohale, raputas teda & tiris ta vahekäiku. Voogava ryy voltide vahelt veeres välja põuepudel. Kangelane valas Miller'si suurema kahjutundeta roosades satsides tädile näkku, mispeale too teadvusele tuli & soiguma hakkas. Positiivne Kangelane kummardus Mussabi kohale, laxas teda mõlemale põsele, tõmbas yhe silmalau yles & lasi ruttu jälle langeda. Ta võttis pudenenud lapiku, kruvis lahti, nuusutas & kortsutas kulmu.
Lockrot oli väga häiritud, kui Positiivne Kangelane teda õlast raputas. "Mis kuradi metanool?" porises ta ja asus taas teist pilooti ilastama. Positiivne Kangelane saatis talle pika hukkamõistva pilgu, aga sai olukorra lootusetusest aru & sööstis piloodikabiini poole.
Nails, kylmad higipiisad otsaesisel, hoidis krampiskäsi kurssi, mille ta oli võtnud siis, kui pilt veel ees pysis. Enamvähem . . . otse . . .
Võttegrupp, kellel oli ainult hea meel, et Mussab ise oma viinad tõi, vahet ju polnud, kust, pidas hinge kinni.
Lennuk tabas torni täpselt hetkel, kui Positiivne Kangelane Nailsi käest rooli rabas.
"Jess, paps!" – "Kust sa, kuradi poisiraisk, siia said, kas sulle ei öeldud, et sa pead ema juures olema . . ."
Torni sydames, topeltseintega supersalajases ruumis, langes laest tykk krohvi klaviatuurile. Ekraanil lõi helendama kiirtega ymbritsetud kolmnurgas trooniv silm, mis kohe asendus kirjaga: BALLISTILISED RAKETID: TEINE FAAS KÄIVITATUD. YOU DO REALLY WANT TO EXIT THESE WINDOWS, DON'T YOU?
Värisevate kätega, silmade vilades, tõmbas operaator filmikasseti kaamerast välja & toppis jopehõlma varju. Siis heitis ta ymberringi ahastava pilgu & spurtis tagahoovide labyrinti, kannul verejanuliselt klähviv kari CNNi, Fox Newsi & BBC esindajaid.
Nails nägi jälle. Ta nägi valgust, kaugel ees, tunneli lõpus – & siis oli valgus lähedal, see valgus tuli yhe suure värava tagant. Tema ymber kõndis selle valguse poole trobikond tumedaid kujusid, kelle seas ta tundis ära Positiivse Kangelase & Lockroti.
Teist torni tabas teine lennuk. Stsenarist kirus plagiaatoreid, nii et maa must.
CNN sai operaatori kätte.
Peetrus vangutas pead. "Teid ei ole minu raamatus kirjas," ytles ta tähtsal ilmel võtmekimpu kõlistades.
Nails yritas temast läbi trygida, aga Positiivne Kangelane sikutas ta tagasi, näol ehmunud ilme. Lockrot pistis sõrme suhu.
Peetrus pistis samuti sõrme suhu & imes seda natuke, lõi aga siis näost särama & hakkas karjuma: "Sygavikust hyyan ma sinu poole, oh Issand!"
Hyytu lasi ennast oodata. Tema ilmumist nähes pistis Lockrot suhu terve rusika, Positiivne Kangelane võttis valvel & isegi Nails astus pool sammukest tagasi.
Läbi ilmaruumi kostis kume hääl: "Kõtt, teie!"
Valgus kaugenes & nad langesid läbi pimeduse . . . siis oli nende ymber troopiline mets & keegi pärdik tegi neile parajasti puu otsast pähe.
NAILS – ST. PETER DON'T YOU CALL ME – LÕPP
Tuesday, April 24, 2012
NAILS – LA REPUBLICA BANANIA
NAILS – LA REPUBLICA BANANIA
milles võttegrupil & kartmatutel kangelastel esineb raskusi, aga Nails paljastab oma kodakondsuse, kuigi tingimata mitte päritolu
Tädi Marcella kykitas oma osmiku tagahoovis, pingestatud ilme pruunil näol & värske ajaleht pihus. El Verdad Temporal oli tihkelt täis valimiste-eelset propagandat. Rahvaerakond lubas võimule tulles tõsta sotsiaaltoetusi & rahastada haridust, Kodupartei võimule jäädes toetada ettevõtlust & sõlmida veelgi soodsama kaubandusleppe Yhendatud Riigiga. Tädi Marcella ohkas & pyhkis juhtkirjaga tagumikku.
Kullana kiiskava naeratusega astus Nails lennukist välja, heitis hindava pilgu Temporali linna poole, millest yle angaaride & võsa paistis ainult pangamaja, parlamendi lipuvarras, korporatsioonide hoone & Syyta Sydame katedraali lagunev torn, & kexles Banania Vabariigi kodanikele mõeldud tollikoridori. Selle läbimisex kulus tal vaevalt paar minutit, siis istus ta juba limusiinis & sõitis mööda looklevat auklikku teed, mida palistasid maalilised põllud täis mitmesuguseid narkopolitseile huvi pakkuvaid taimi. Peagi tekkisid põldude vahele hurtsikud, osmikud, kuudid, putkad & pugerikud, need tihenesid & asendusid uskumatult kirju valikuga mitmesugustest industriaalse barakkarhitektuuri trendidest. Sydalinna piiri märkis lagamike, koslepite & tondilosside vöönd, millest tumeda tulise kiirena sööstis välja La Avenida des Libertadores, mööda ooperiteatrist, kus viimane etendus anti aastal 1863, mööda tyhjaxjäänud frantsiskaani misjonikloostrist & Universidad Catolica del Nuevo Mundost kõigi tema yhexa tudengi & pooleteise professoriga, Temporali ainsast respektaablist hotellist & Wild West Saloonist, mida kohakaasluse alusel pidas teine professoreist. Hästikõbitud hotelli & toonklaasist kilgendava korporatsioonide peakorteri vahel lösutas alistunud ilmel Syyta Sydame katedraal otsekui häbenedes oma tahmaseid seinu, mida vihmad viimasest põlengust möödunud viiekymne aastaga polnud suutnud puhtax pesta. Igal pyhapäeva pärastlõunal pidas Universidad Catolica universaalne poole kohaga professor yha kahanevale kogudusele jumalateenistust Usukannataja Cassiahastuse kabelis, ainsas katedraali osas, mille katus veel vett pidas, kui õigesse kohta pang alla panna. Siis tulid ridamisi parlamendihoone, mille seitseteist sammast, yx pahemini kiivas kui teine, symboliseerisid Banania seitset haldusyxust & Piibli kymmet käsku, & Banco de Tempo Magnifico pilvelõhkuja, mille loomisel arhitekt oli ilmselt saanud võrdset innustust Pisa tornist & võllapuust. Sellega jäi sydalinn seljataha & Avenida sirutus ilmse kergendusega üle hoolikalt haljastatud küngaste raudvõrega piiratud linnajakku, kus laubede, paviljonide, pergolate, tiikide, basseinide, roosipeenarde & hästipygatud hekkide vahel puhkas käputäis luikvalgeid villasid.
Nails ymises rahulolevalt endamisi laulda: “. . . Singapore, El Salvador, Coca-Cola, Mercury, luxury, shove that Fender fist at me . . .”, kuni Temporali linna ainus limusiin keeras presidendi residentsi sissesõiduteele.
“Meile pole mingit käsku antud,” vangutas passikontrolli kumerakõhuline ametnik pead. “Otse loomulikult, me teeme kõik, et muuta turistide viibimine meie tormiliselt arenevas vabariigis võimalikult meeldivax, aga, nagu te loodetavasti aru saate,” siinkohal vaatas kumerakõhuline ametnik rõhutatult oma nimetissõrme hõõruvat pöialt, “nõuab meie riigi turvalisus praegusel valimiste-eelsel ajal tõhustatud isikukontrolli.”
Positiivne Kangelane vaatas rõhutatult kabineti vasakut, inspektor Lockrot paremat seina. Viimane ei pidanud siiski kaua vastu, vaid paiskas syydistavalt: “Ma olen Interpoli koosseisuline inspektor! Näete, siin on minu ametitõend,” toppis ta ametnikule nõrdimusest värisevate kätega äranätsutatud papitykki. Ametnik võttis selle vastu, nuusutas seda, proovis isegi hambaga, läx korrax näost väga kahvatux & ulatas siis tõendi Lockrotile tagasi. Too jauras ikka veel: “Kas te ikka teate, mida te teete? Te takistate rahvusvahelise kuritegevuse, terrorismi, võib-olla koguni narkokaubanduse“ – siinkohal tõsines kumerakõhuline ametnik märgatavalt – “väljajuurimist! Ma kaeban teid Euroopa Inimõiguste kohtusse! Ma – ma – ma lasen teid YRO-st välja arvata! Ma – !!!”
Kuni Lockrot õhku ahmis, katsetas Positiivne Kangelane mõistuslikku lähenemist:
“Kui kaua teie isikukontroll aega võtab?”
Ametnik naeratas vildaka mesisusega. “Iial ei või teada. Formaalsused, teate . . .” Jälle kordus pöidla & nimetissõrme zhest.
“Kuulge, milles see teie isikukontroll õige seisneb?” nõudis Positiivne Kangelane ägestumist vaos hoides.
“Jah, teate . . . See on salastatud, paraku. Riigisaladus, härrased,” selgitas kumerakõhuline ametnik. “Mul on väga kahju.”
Sul alles saab kahju olema, mõtles Positiivne Kangelane. Aga kuna nii tema kui Lockroti raha oli tervenisti kaotsi jäänud tormilisse Moskva öhe, ei jäänud tal yle muud kui isikukontrolli tulemusi oodata.
Särava naeratusega väljus Nails presidendi residentsist. Autojuht Simio istus taas limusiini rooli & tee viis neid kõrvalmajja, kus elas opositsiooniliider.
“Teie yritate Banania vabariiki sisse tuua suurtes kogustes tollimaxuga maxustatavat kaupa,” syydistas laudsile & kontkõhn tolliametnik, kelle halvastiistuv seelik pidi ilmselt märkima kuuluvust naissoo hulka. “Väljastpoolt Yhendatud Riike sisseveetav elektroonika on maxustatav yhtse tollimaxuga, luxuskaupade kõrgendatud imporditolliga & lepinguvälise kauba lisalõivuga,” luges ta peast eeskirja.
Rezhissöör maigutas suud. Tema assistent ahmis õhku. Ylejäänud võttegrupp, heitnud kiire kõõrdpilgu tollitöötajale, vaatas asjade käiku aupaklikust kaugusest.
Rezhissöör pyydis selgitada: “Aga me ei too seda ju myygix! See ei ole kaup! Me teeme filmi, see on meile filmi tegemisex vajalik varustus!”
“Kas teil on seda tõendav dokument vorm Y366/17B kolmes exemplaris, pitsati & allkirjaga, & nimetatud dokumendi notariaalselt tõendatud arhiveerimiskoopia?” kysis laudsile tolliametnik teatava huviga. Nimelt ei olnud ta veel eluski näinud nõuetekohaselt täidetud vormi Y366/17B.
Assistent vahetas rezhissööriga pika kurva pilgu & pyydis siis omal moel olukorda lahendada. “Kui palju me peaxime maxma, et koos oma varustusega riiki sisse pääseda?”
Laudsile ametnik põrnitses teda pahaxpanevalt & osundas: “Yhtsele tollimaxumäärale 15 000 banaali kauba kilogrammi kohta lisandub luxuskaupade kõrgendatud imporditollimax määraga 136,4 protsenti yhtsest tollimaxumäärast & lepinguvälise kauba lisalõiv 200 000 banaali lepinguvälise kauba grammi kohta.”
“Möh?” ytles assistent.
“Huh?” ytles rezhissöör.
Ametnik leebus nende lagedaid nägusid vaadates & lisas: “Teil on võimalik taotleda tolliameti eriluba erialaste kaupade impordix isiklikux tarbex eriti suurtes kogustes.”
Assistent toibus kiiremini & kysis: “Kuidas see käib?”
“Tolliamet väljastab nimetatud eriloa taotluse blankette iga kuu esimesel neljapäeval kella yhest kella kolmeni päeval. Tolliamet võtb erilubade taotlusi vastu iga kuu esimesel neljapäeval kella kymnest yheteistkymneni hommikul. Tolliamet menetleb ainult nõuetekohaselt kolmes masinakirjalises exemplaris vormistatud & notariaalselt tõendatud taotlusi. Tolliamet otsustab loa anda või loa andmisest keelduda kuue kuu jooxul alates taotluse esitamise kuupäevast. Keeldumise korral esitab tolliamet loa andmisest keeldumise põhjused kirjalikult kolme kuu jooxul alates otsuse tegemise kuupäevast. Erialaste kaupade impordi eriluba isiklikux tarbex eriti suurtes kogustes kehtib kax nädalat ega ole uuendatav.”
Assistent istus myrtsuga põrandale. Rezhissöör tuikus seinani & hakkas armidest kyntud laupa rytmiliselt vastu kooruvat krohvi pexma. Taamal võttegrupi hulgas näppis pyrotehnik operaatorilt laenatud texade taskus närviliselt oma tuttuut Zippot, ainsat eset, mida talt Moskvas ära ei näpatud.
(Samal ajal jalutas pikkade näppude, libeda keele & yleinimliku alkoholitaluvusega Mihhaila mööda öist Kaltsevõid pruudi juurest metroojaama, pyrotehniku nahktagi seljas, Lockroti raha eest ostetud leviste taskus pakk veel viinale kulutamata bakse, & lasi muretut vilet.)
Nails tuli päixena särades opositsiooniliidri juurest & lasi Simiol end sõidutada oma tagasihoidlikku, ainult kymne magamistoaga majja luxusrajooni serval. Rahuldusohkega viskas ta kuldse nahkjaki seljast, raputas leopardimustrilised liibuvad pyxid jalast & libises sulakullast kolmeinimese mullivanni, mille teenija oli täitnud vee & värske loomavere seguga. Nails sirutas nõelterava kyyne vanniservale valmis seatud pralineekarpi. Kesteabkust tungis pähe mõte: Las näevad & tunnevad kadedust. Ma olen Banania Vabariigi kodanik. Sest Banania vabariik ei kysi yhtki maxu eraisikult, kelle varandus dollarites yletab yhe miljoni. & äsja kandsin ma hoolt, et see seadus jääb kehtima hoolimata sellest, kumma kuradi ahvi nad presidendix valivad.
Valimispäeval olid tänavad täis inimesi, kes kandsid loetamatuid loosungeid (yldine kirjaoskus on Bananias olemas ainult siis, kui riiki satub mõni UNESCO vaatleja) & loopisid yxteist ysna valimatult mädanenud banaanidega. Juba enne häälte lugemise lõppu syydistasid mõlemad pooled teineteist tulemuste võltsimises. Valitsuse vahetus, järgmisel päeval, oli võrdlemisi vaikne. Banania rahva tähelepanu pälvis hoopis pommuudis Patatania provintsi narkoparuni kolmanda liignaise hobuse surmast.
Kuna lennuk käis Temporalis ainult kord kuus, oli Nails sunnitud lahkuma oma erahelikopteril. Kui Nails lennujaama jõudis, nägi ta, et tolli & piirivalve lobudik põleb ereda leegiga. Õnnex oli helikopter kyllalt suur, et mahutada ka Nailsi vanade tuttavate paari & kampa kahtlasi tyype koos virna kaamerate & mikrofonide ning uskumatu koguse ainsa välisturgudel konkurentsivõimelise kohaliku tootega, kes kõik yle maandumisraja tulekahju eest pagesid, nägudel ilmne kergendus.
Tädi Marcella kykitas oma osmiku tagahoovis, pingestatud ilme pruunil näol & värske ajaleht pihus. El Verdad Temporal oli tihkelt täis valimiste-järgset mõna. Kodupartei rääkis, kuidas nad võimul olles olexid tõstnud sotsiaaltoetusi & rahastanud haridust, Rahvaerakond lubas edaspidigi toetada ettevõtlust & kiirendada veelgi soodsama kaubandusleppe sõlmimist Yhendatud Riigiga. Tädi Marcella ohkas & pyhkis juhtkirjaga tagumikku. Tädi Marcella ei osanud niikuinii lugeda.
NAILS – LA REPUBLICA BANANIA – LÕPP
milles võttegrupil & kartmatutel kangelastel esineb raskusi, aga Nails paljastab oma kodakondsuse, kuigi tingimata mitte päritolu
Tädi Marcella kykitas oma osmiku tagahoovis, pingestatud ilme pruunil näol & värske ajaleht pihus. El Verdad Temporal oli tihkelt täis valimiste-eelset propagandat. Rahvaerakond lubas võimule tulles tõsta sotsiaaltoetusi & rahastada haridust, Kodupartei võimule jäädes toetada ettevõtlust & sõlmida veelgi soodsama kaubandusleppe Yhendatud Riigiga. Tädi Marcella ohkas & pyhkis juhtkirjaga tagumikku.
Kullana kiiskava naeratusega astus Nails lennukist välja, heitis hindava pilgu Temporali linna poole, millest yle angaaride & võsa paistis ainult pangamaja, parlamendi lipuvarras, korporatsioonide hoone & Syyta Sydame katedraali lagunev torn, & kexles Banania Vabariigi kodanikele mõeldud tollikoridori. Selle läbimisex kulus tal vaevalt paar minutit, siis istus ta juba limusiinis & sõitis mööda looklevat auklikku teed, mida palistasid maalilised põllud täis mitmesuguseid narkopolitseile huvi pakkuvaid taimi. Peagi tekkisid põldude vahele hurtsikud, osmikud, kuudid, putkad & pugerikud, need tihenesid & asendusid uskumatult kirju valikuga mitmesugustest industriaalse barakkarhitektuuri trendidest. Sydalinna piiri märkis lagamike, koslepite & tondilosside vöönd, millest tumeda tulise kiirena sööstis välja La Avenida des Libertadores, mööda ooperiteatrist, kus viimane etendus anti aastal 1863, mööda tyhjaxjäänud frantsiskaani misjonikloostrist & Universidad Catolica del Nuevo Mundost kõigi tema yhexa tudengi & pooleteise professoriga, Temporali ainsast respektaablist hotellist & Wild West Saloonist, mida kohakaasluse alusel pidas teine professoreist. Hästikõbitud hotelli & toonklaasist kilgendava korporatsioonide peakorteri vahel lösutas alistunud ilmel Syyta Sydame katedraal otsekui häbenedes oma tahmaseid seinu, mida vihmad viimasest põlengust möödunud viiekymne aastaga polnud suutnud puhtax pesta. Igal pyhapäeva pärastlõunal pidas Universidad Catolica universaalne poole kohaga professor yha kahanevale kogudusele jumalateenistust Usukannataja Cassiahastuse kabelis, ainsas katedraali osas, mille katus veel vett pidas, kui õigesse kohta pang alla panna. Siis tulid ridamisi parlamendihoone, mille seitseteist sammast, yx pahemini kiivas kui teine, symboliseerisid Banania seitset haldusyxust & Piibli kymmet käsku, & Banco de Tempo Magnifico pilvelõhkuja, mille loomisel arhitekt oli ilmselt saanud võrdset innustust Pisa tornist & võllapuust. Sellega jäi sydalinn seljataha & Avenida sirutus ilmse kergendusega üle hoolikalt haljastatud küngaste raudvõrega piiratud linnajakku, kus laubede, paviljonide, pergolate, tiikide, basseinide, roosipeenarde & hästipygatud hekkide vahel puhkas käputäis luikvalgeid villasid.
Nails ymises rahulolevalt endamisi laulda: “. . . Singapore, El Salvador, Coca-Cola, Mercury, luxury, shove that Fender fist at me . . .”, kuni Temporali linna ainus limusiin keeras presidendi residentsi sissesõiduteele.
“Meile pole mingit käsku antud,” vangutas passikontrolli kumerakõhuline ametnik pead. “Otse loomulikult, me teeme kõik, et muuta turistide viibimine meie tormiliselt arenevas vabariigis võimalikult meeldivax, aga, nagu te loodetavasti aru saate,” siinkohal vaatas kumerakõhuline ametnik rõhutatult oma nimetissõrme hõõruvat pöialt, “nõuab meie riigi turvalisus praegusel valimiste-eelsel ajal tõhustatud isikukontrolli.”
Positiivne Kangelane vaatas rõhutatult kabineti vasakut, inspektor Lockrot paremat seina. Viimane ei pidanud siiski kaua vastu, vaid paiskas syydistavalt: “Ma olen Interpoli koosseisuline inspektor! Näete, siin on minu ametitõend,” toppis ta ametnikule nõrdimusest värisevate kätega äranätsutatud papitykki. Ametnik võttis selle vastu, nuusutas seda, proovis isegi hambaga, läx korrax näost väga kahvatux & ulatas siis tõendi Lockrotile tagasi. Too jauras ikka veel: “Kas te ikka teate, mida te teete? Te takistate rahvusvahelise kuritegevuse, terrorismi, võib-olla koguni narkokaubanduse“ – siinkohal tõsines kumerakõhuline ametnik märgatavalt – “väljajuurimist! Ma kaeban teid Euroopa Inimõiguste kohtusse! Ma – ma – ma lasen teid YRO-st välja arvata! Ma – !!!”
Kuni Lockrot õhku ahmis, katsetas Positiivne Kangelane mõistuslikku lähenemist:
“Kui kaua teie isikukontroll aega võtab?”
Ametnik naeratas vildaka mesisusega. “Iial ei või teada. Formaalsused, teate . . .” Jälle kordus pöidla & nimetissõrme zhest.
“Kuulge, milles see teie isikukontroll õige seisneb?” nõudis Positiivne Kangelane ägestumist vaos hoides.
“Jah, teate . . . See on salastatud, paraku. Riigisaladus, härrased,” selgitas kumerakõhuline ametnik. “Mul on väga kahju.”
Sul alles saab kahju olema, mõtles Positiivne Kangelane. Aga kuna nii tema kui Lockroti raha oli tervenisti kaotsi jäänud tormilisse Moskva öhe, ei jäänud tal yle muud kui isikukontrolli tulemusi oodata.
Särava naeratusega väljus Nails presidendi residentsist. Autojuht Simio istus taas limusiini rooli & tee viis neid kõrvalmajja, kus elas opositsiooniliider.
“Teie yritate Banania vabariiki sisse tuua suurtes kogustes tollimaxuga maxustatavat kaupa,” syydistas laudsile & kontkõhn tolliametnik, kelle halvastiistuv seelik pidi ilmselt märkima kuuluvust naissoo hulka. “Väljastpoolt Yhendatud Riike sisseveetav elektroonika on maxustatav yhtse tollimaxuga, luxuskaupade kõrgendatud imporditolliga & lepinguvälise kauba lisalõivuga,” luges ta peast eeskirja.
Rezhissöör maigutas suud. Tema assistent ahmis õhku. Ylejäänud võttegrupp, heitnud kiire kõõrdpilgu tollitöötajale, vaatas asjade käiku aupaklikust kaugusest.
Rezhissöör pyydis selgitada: “Aga me ei too seda ju myygix! See ei ole kaup! Me teeme filmi, see on meile filmi tegemisex vajalik varustus!”
“Kas teil on seda tõendav dokument vorm Y366/17B kolmes exemplaris, pitsati & allkirjaga, & nimetatud dokumendi notariaalselt tõendatud arhiveerimiskoopia?” kysis laudsile tolliametnik teatava huviga. Nimelt ei olnud ta veel eluski näinud nõuetekohaselt täidetud vormi Y366/17B.
Assistent vahetas rezhissööriga pika kurva pilgu & pyydis siis omal moel olukorda lahendada. “Kui palju me peaxime maxma, et koos oma varustusega riiki sisse pääseda?”
Laudsile ametnik põrnitses teda pahaxpanevalt & osundas: “Yhtsele tollimaxumäärale 15 000 banaali kauba kilogrammi kohta lisandub luxuskaupade kõrgendatud imporditollimax määraga 136,4 protsenti yhtsest tollimaxumäärast & lepinguvälise kauba lisalõiv 200 000 banaali lepinguvälise kauba grammi kohta.”
“Möh?” ytles assistent.
“Huh?” ytles rezhissöör.
Ametnik leebus nende lagedaid nägusid vaadates & lisas: “Teil on võimalik taotleda tolliameti eriluba erialaste kaupade impordix isiklikux tarbex eriti suurtes kogustes.”
Assistent toibus kiiremini & kysis: “Kuidas see käib?”
“Tolliamet väljastab nimetatud eriloa taotluse blankette iga kuu esimesel neljapäeval kella yhest kella kolmeni päeval. Tolliamet võtb erilubade taotlusi vastu iga kuu esimesel neljapäeval kella kymnest yheteistkymneni hommikul. Tolliamet menetleb ainult nõuetekohaselt kolmes masinakirjalises exemplaris vormistatud & notariaalselt tõendatud taotlusi. Tolliamet otsustab loa anda või loa andmisest keelduda kuue kuu jooxul alates taotluse esitamise kuupäevast. Keeldumise korral esitab tolliamet loa andmisest keeldumise põhjused kirjalikult kolme kuu jooxul alates otsuse tegemise kuupäevast. Erialaste kaupade impordi eriluba isiklikux tarbex eriti suurtes kogustes kehtib kax nädalat ega ole uuendatav.”
Assistent istus myrtsuga põrandale. Rezhissöör tuikus seinani & hakkas armidest kyntud laupa rytmiliselt vastu kooruvat krohvi pexma. Taamal võttegrupi hulgas näppis pyrotehnik operaatorilt laenatud texade taskus närviliselt oma tuttuut Zippot, ainsat eset, mida talt Moskvas ära ei näpatud.
(Samal ajal jalutas pikkade näppude, libeda keele & yleinimliku alkoholitaluvusega Mihhaila mööda öist Kaltsevõid pruudi juurest metroojaama, pyrotehniku nahktagi seljas, Lockroti raha eest ostetud leviste taskus pakk veel viinale kulutamata bakse, & lasi muretut vilet.)
Nails tuli päixena särades opositsiooniliidri juurest & lasi Simiol end sõidutada oma tagasihoidlikku, ainult kymne magamistoaga majja luxusrajooni serval. Rahuldusohkega viskas ta kuldse nahkjaki seljast, raputas leopardimustrilised liibuvad pyxid jalast & libises sulakullast kolmeinimese mullivanni, mille teenija oli täitnud vee & värske loomavere seguga. Nails sirutas nõelterava kyyne vanniservale valmis seatud pralineekarpi. Kesteabkust tungis pähe mõte: Las näevad & tunnevad kadedust. Ma olen Banania Vabariigi kodanik. Sest Banania vabariik ei kysi yhtki maxu eraisikult, kelle varandus dollarites yletab yhe miljoni. & äsja kandsin ma hoolt, et see seadus jääb kehtima hoolimata sellest, kumma kuradi ahvi nad presidendix valivad.
Valimispäeval olid tänavad täis inimesi, kes kandsid loetamatuid loosungeid (yldine kirjaoskus on Bananias olemas ainult siis, kui riiki satub mõni UNESCO vaatleja) & loopisid yxteist ysna valimatult mädanenud banaanidega. Juba enne häälte lugemise lõppu syydistasid mõlemad pooled teineteist tulemuste võltsimises. Valitsuse vahetus, järgmisel päeval, oli võrdlemisi vaikne. Banania rahva tähelepanu pälvis hoopis pommuudis Patatania provintsi narkoparuni kolmanda liignaise hobuse surmast.
Kuna lennuk käis Temporalis ainult kord kuus, oli Nails sunnitud lahkuma oma erahelikopteril. Kui Nails lennujaama jõudis, nägi ta, et tolli & piirivalve lobudik põleb ereda leegiga. Õnnex oli helikopter kyllalt suur, et mahutada ka Nailsi vanade tuttavate paari & kampa kahtlasi tyype koos virna kaamerate & mikrofonide ning uskumatu koguse ainsa välisturgudel konkurentsivõimelise kohaliku tootega, kes kõik yle maandumisraja tulekahju eest pagesid, nägudel ilmne kergendus.
Tädi Marcella kykitas oma osmiku tagahoovis, pingestatud ilme pruunil näol & värske ajaleht pihus. El Verdad Temporal oli tihkelt täis valimiste-järgset mõna. Kodupartei rääkis, kuidas nad võimul olles olexid tõstnud sotsiaaltoetusi & rahastanud haridust, Rahvaerakond lubas edaspidigi toetada ettevõtlust & kiirendada veelgi soodsama kaubandusleppe sõlmimist Yhendatud Riigiga. Tädi Marcella ohkas & pyhkis juhtkirjaga tagumikku. Tädi Marcella ei osanud niikuinii lugeda.
NAILS – LA REPUBLICA BANANIA – LÕPP
NAILS – SÄRAB VIISNURK PUNANE
NAILS – SÄRAB VIISNURK PUNANE
kus stsenarist pyyab kirjeldada tundmatut Venemaa linna & terasemale jälgijale selgub, et Saatan pole Moskvast kuhugi kadunud
Yle lumme mattunud Punase Väljaku kihutas troika ja teinegi. Kiriku kullatud sibulkuplite taustal lehvis läbi lumetuisu veretav lipp. Kremli väravast veeres välja säravmust Chaika; tagumise akna toonklaas paotus hetkeks ja sealt lennutati lahtiroogitud rada palistavasse hange uljas kaares tühi vodkapudel.
Auto soojas punamustas sisemuses istusid hallinev mundrimees ja õhkhabras yleni karusnahkadesse riietatud naine – KGB kindralmajor Ivan Pugatshova koos oma armukese, Suure Teatri baleriini Anna Pushkiniga.
(Rezhissööri pea kolxatas kahexateistkymnendat korda valusasti vastu lauaplaati.
"Mis kuradi jama see on!" oigas ta. "Ma olen ju Moskvas käinud!"
"Jah, aga stsenarist ei ole," vastas assistent kõigutamatu rahuga.
Seepeale kostis yhexateistkymnes kurb ja kume kõmakas.)
Vastastikustesse hellitustesse syyvinud paarike ei teadnud, et juhi kõrvalt istme alt imbus välja kõhetu kahvatukuldne kuju. Nad ei märganud, et nende niklist kiiskav sõiduriist vääratas hetkex, kui kymme nugateravat kyynt sohvri kõrisõlmest lipuna punava purske vallandasid.
"I'm your God, I've just arrived," ymises Nails Chaikat läbi Moskva lumme uppunud tänavate roolides & limpsis sõrmi. ("Kust see siia sai?" kratsis operaator kukalt & kohendas objektiivi, aga kangekaelselt aimus auto kohal luua seljas lendava ihualasti naise vari, kes peaaegu kuuldavalt pomises: "Latunski kahexakymmend neli . . . Latunski kahexakymmend neli . . ."
Operaator poetas ropu sõna, kehitas õlgu & tegi näo, nagu olex kõik täiesti normaalne. Helioperaator järgis varmalt tema eeskuju.)
Viimaks pöördus Nails tuledes säravalt Arbatilt põiktänavasse, sealt hämarasse hoovi, peatus raudvärava ees ja vilgutas keerukas rytmis esitulesid, mispeale värav hääletult kõrvale liikus. Anna kriiskas ja Ivan kobas pyxata puusalt asjatult kabuuri, kui isegi yxiku laterna jahedas valguses kulla & verena hiilgav napilt riietatud naisseltsimees uxe lahti lõi ja nad asjalikul ilmel välja käsutas.
Chaika kõrged tagatuled hajusid tihenevasse tuisku teispool sulgunud väravat, kui lõdisev Ivan lõpux vormipyxid kultuursesse asendisse kohendas, sinelitaskust leitud vodkapudelist mehise lonxu ryypas & möödasõitva troika peatuma viipas.
(Assistent tõi rezhissöörile uue jääkuubiku muhu peal hoidmisex.
"Vähemalt on Venemaal kyllalt jääd," mainis stsenarist täies syytuses.
Assistent koristas põrandalt tibatillukesed jääkillud & lippas plaastri järele.)
Tuult ja tormi trotsides, plekkhambaid tohutu tahtejõuga plagisemast hoides uitas öise Moskva uulitsail veel yx tume kogu. Karakullkasuka krae yles tõstetud, läkiläki kõrvad alla lastud, kummaski vildis poolteist puuda sulavat lund ja mahorkapläru labakusse peidetud (assistent & osadest plaastritest juba vabanenud pyrotehnik vedasid pooliku peale kihla, kas varem läheb vaja puuseppa või arsti), seisatas Positiivne Kangelane raudvõre taga, myhatas & asus sellest yle ronima. Mitme põrutava kukkumise järel õnnestus tal aia otsa pidama jääda – põhiliselt kyll tänu võre otsas turritavatele ogadele, milledest päris mitu leidsid mõnusa sooja koha tema pehmetes kehaosades – & sellele järgnes veelgi valusam & piinlikum allaronimine. Positiivne Kangelane lootis potsatada hange või vähemalt puhtaxpyhitud sissesõidutee härmatisest jäisele asfaldile, aga maandus paraku väljasirutatud mehekäte hella & karmi embusse, tundis, kuidas vastuvõtja tema raskuse all tahapoole vangub, kargas kähku heleroosa pika sulejope alt paljastuva kuuma keha pealt pysti & kysis pettununa lamama jäänud Lockrotilt:
"Mida kuradit sina siin teed?"
"Sedasama mis sinagi, loomulikult," muigas too oma õliselt sõbralikku naeratust.
"Kuidaf ku'at fa fiia fai'?" nõudis Kangelane hambaid kohendades.
"Interpol on igal pool, teenib teid ta päeval, ööl . . ." jorutas Lockrot & alles nyyd haistis teine tema hingeõhus lämmatavat alkoholilehka. Ootamatult kiire liigutusega lykkas inspektor käed jopetaskutesse. Kõlas kax pauku.
Nails tegeles samal ajal valgustkartvate asjadega, mis paraku ei kannata trykimusta.
Kui Positiivne Kangelane viimax söandas kõhu hangest lahti kangutada & silmist lumepihu pyhkida, valmistudes plekkhammaste otsimise rängax paratamatusex, pistis Lockrot talle pihku veel aurava shampanjapudeli & tõstis ise teise huultele. Ta maigutas kaua & mõnuga, ohkas siis & kiitis:
"Savetskoje polusladkoje! Ahh –! Tead, yxkord olin ma Inglismaal Dorianil kylas, & tema kallas terve vanni seda täis . . . mon dieu, mida kõike me tolles vannis tegime!"
Kangelane myhatas, kergitas rasket rohelist pudelit & hakkas end pisut paremini tundma.
Kindluse mõttes paar korda ryybanud, tajus ta, et tagumik pole enam pooltki nii valus.
Päris mitme sõõmu järel muutus ta muretux, & isegi Lockroti lakkamatu jutuvada ei suutnud tumestada tema hinge avarat taevast, milles ujusid yxikud seosetud hõbepilvekesed.
Siis märkas ta väravapiikide otsas kõõluvat tumedat kogu, ajas end lumekuhjast pysti ja tõttas abi pakkuma. Tema käte vahele potsatas vene keeles ropusti vanduv isane isend KGB kindralmajori mundris, lõi ta pikali & tundus teda juhmil ilmel jõllitavat.
"Kes teie olete?" uuris tulija.
"Mmm – hõkk," vastas selili hanges lamav Positiivne Kangelane. Äkitselt sähvatanud päästva mõtte ajel surus ta käed ootamatult kiire liigutusega kasuka taskutesse & ulatas teise äsjaavatud shampanjapudeli uustulnukale. Enne hyva joogi tarvitamist kuulutas too pidulikult:
"Kui on mure, täitkem kannud, eidekene hea & hell – maitsegem, mis Looja annud, kergem saab siis sydamel!" (A. Sanga tõlge. Ausõna. Päris kõiges ei saa mind siiski syydistada.)
(Assistent juhatas puusepa välja & arsti sisse. Pyrotehnik, hinges lunastav aimdus, et teda selles jaos ei vajata, lahkus koos poolikuga teadmata suunas.)
Seejärel jauras tagahoovi lumes juba kolm kanget meest.
Nails tegeles endiselt valgustkartvate asjadega, mis paraku ei kannata trykimusta.
Kuigi teda ei kuulatud enam ammu, lõpetas Ivan Pugatshova umbes kahekymnekuuendamat korda oma selleõhtuste seikluste aruande: ". . . & kui Anna, minu kallis Annushka, koos oma päevalilleõliga kenasti koju sai, tulin ma tagasi, et seda asja lähemalt uurida . . . & siin olitegi teie, mu tuvikesed. . . Ehh, võtame!"
("Mis pagana päevalilleõli?" raputas helilooja stsenaristi revääridest, silmis säramas peaaegu niisama ere leek kui Hottabõtshi kääritise kuldaegadel.
"Mina seda sinna ei kirjutanud!" vingus too sygavas nördimuses, rapsas end vabax ja kadus kuhugi ajaloo prygikasti suunas.
Keegi laitmatus tumedas ylikonnas härra, kelle lipsunõelal sätendas maitsekas tillukestest teemantidest W, tegi käsikirja viimased parandused, saatis jalge ymber siiberdavale mustale kassile jaheda muige & sulges stuudiouxe väljastpoolt enda järel.
Võttegrupp ajas mäluaugu karmi vene viina syyx.)
KGB kindralmajor Ivan Pugatshova kakerdas Lockrotiga kaelakuti mustavasse Venemaa öösse. Viimase sonimine kandus tykati veel kaua Positiivse Kangelase kõrvu: ". . . & siis võttis Dorian, no saad aru, Dorian Oscarovich, noh, Dorian Oscarovich võttis mul . . . & ta pani mulle oma . . . & tema keel oli sõna otseses mõttes terav, hehehe . . ."
Lockroti vada jätkus pahaaimamatult veel kaua peale seda, kui Ivan libastus & noorest näitsikust trammijuht, kommunistlik noor, talle otsa sõitis. Lockroti vada voolas vabalt yle KGB ustava töötaja pea, mis kehast eraldatuna klaasistunud pilgul tuisupilvisesse taevasse jõllitas, saatex kaugelt kostev laul õhtutest Moskva lähistel Mireille Mathieu esituses, mille helilooja loomingulise kriisi käigus veeranddollari eest Melodija fonoteegist välja tuhnis. Võttegrupp olex stsenaristi lintshinud, kui too polex mitte seletamatul kombel kadunud olnud – & millegipärast ei mäletanud keegi, kuidas ta välja nägi. Traumapunktist naasnud, lahendas sidemeis peaga rezhissöör olukorra uue telefonikõnega Anonyymsetele Grafomaanidele.
Järgmisel hommikul kell 8.30 Moskvast Orly ja JFK kaudu Fort Lauderdale'i lendava Aerofloti lennu nr. 666 pardal oli ka keegi rangelõikelises kuldses pyxkostyymis, silmile tõmmatud kuldse kybaraga naine, kelle laitmatult manikyyritud kuldsed kiskjakyyned rebisid reisi jooxul piletisse palju pikki vagusid.
NAILS – SÄRAB VIISNURK PUNANE – LÕPP
kus stsenarist pyyab kirjeldada tundmatut Venemaa linna & terasemale jälgijale selgub, et Saatan pole Moskvast kuhugi kadunud
Yle lumme mattunud Punase Väljaku kihutas troika ja teinegi. Kiriku kullatud sibulkuplite taustal lehvis läbi lumetuisu veretav lipp. Kremli väravast veeres välja säravmust Chaika; tagumise akna toonklaas paotus hetkeks ja sealt lennutati lahtiroogitud rada palistavasse hange uljas kaares tühi vodkapudel.
Auto soojas punamustas sisemuses istusid hallinev mundrimees ja õhkhabras yleni karusnahkadesse riietatud naine – KGB kindralmajor Ivan Pugatshova koos oma armukese, Suure Teatri baleriini Anna Pushkiniga.
(Rezhissööri pea kolxatas kahexateistkymnendat korda valusasti vastu lauaplaati.
"Mis kuradi jama see on!" oigas ta. "Ma olen ju Moskvas käinud!"
"Jah, aga stsenarist ei ole," vastas assistent kõigutamatu rahuga.
Seepeale kostis yhexateistkymnes kurb ja kume kõmakas.)
Vastastikustesse hellitustesse syyvinud paarike ei teadnud, et juhi kõrvalt istme alt imbus välja kõhetu kahvatukuldne kuju. Nad ei märganud, et nende niklist kiiskav sõiduriist vääratas hetkex, kui kymme nugateravat kyynt sohvri kõrisõlmest lipuna punava purske vallandasid.
"I'm your God, I've just arrived," ymises Nails Chaikat läbi Moskva lumme uppunud tänavate roolides & limpsis sõrmi. ("Kust see siia sai?" kratsis operaator kukalt & kohendas objektiivi, aga kangekaelselt aimus auto kohal luua seljas lendava ihualasti naise vari, kes peaaegu kuuldavalt pomises: "Latunski kahexakymmend neli . . . Latunski kahexakymmend neli . . ."
Operaator poetas ropu sõna, kehitas õlgu & tegi näo, nagu olex kõik täiesti normaalne. Helioperaator järgis varmalt tema eeskuju.)
Viimaks pöördus Nails tuledes säravalt Arbatilt põiktänavasse, sealt hämarasse hoovi, peatus raudvärava ees ja vilgutas keerukas rytmis esitulesid, mispeale värav hääletult kõrvale liikus. Anna kriiskas ja Ivan kobas pyxata puusalt asjatult kabuuri, kui isegi yxiku laterna jahedas valguses kulla & verena hiilgav napilt riietatud naisseltsimees uxe lahti lõi ja nad asjalikul ilmel välja käsutas.
Chaika kõrged tagatuled hajusid tihenevasse tuisku teispool sulgunud väravat, kui lõdisev Ivan lõpux vormipyxid kultuursesse asendisse kohendas, sinelitaskust leitud vodkapudelist mehise lonxu ryypas & möödasõitva troika peatuma viipas.
(Assistent tõi rezhissöörile uue jääkuubiku muhu peal hoidmisex.
"Vähemalt on Venemaal kyllalt jääd," mainis stsenarist täies syytuses.
Assistent koristas põrandalt tibatillukesed jääkillud & lippas plaastri järele.)
Tuult ja tormi trotsides, plekkhambaid tohutu tahtejõuga plagisemast hoides uitas öise Moskva uulitsail veel yx tume kogu. Karakullkasuka krae yles tõstetud, läkiläki kõrvad alla lastud, kummaski vildis poolteist puuda sulavat lund ja mahorkapläru labakusse peidetud (assistent & osadest plaastritest juba vabanenud pyrotehnik vedasid pooliku peale kihla, kas varem läheb vaja puuseppa või arsti), seisatas Positiivne Kangelane raudvõre taga, myhatas & asus sellest yle ronima. Mitme põrutava kukkumise järel õnnestus tal aia otsa pidama jääda – põhiliselt kyll tänu võre otsas turritavatele ogadele, milledest päris mitu leidsid mõnusa sooja koha tema pehmetes kehaosades – & sellele järgnes veelgi valusam & piinlikum allaronimine. Positiivne Kangelane lootis potsatada hange või vähemalt puhtaxpyhitud sissesõidutee härmatisest jäisele asfaldile, aga maandus paraku väljasirutatud mehekäte hella & karmi embusse, tundis, kuidas vastuvõtja tema raskuse all tahapoole vangub, kargas kähku heleroosa pika sulejope alt paljastuva kuuma keha pealt pysti & kysis pettununa lamama jäänud Lockrotilt:
"Mida kuradit sina siin teed?"
"Sedasama mis sinagi, loomulikult," muigas too oma õliselt sõbralikku naeratust.
"Kuidaf ku'at fa fiia fai'?" nõudis Kangelane hambaid kohendades.
"Interpol on igal pool, teenib teid ta päeval, ööl . . ." jorutas Lockrot & alles nyyd haistis teine tema hingeõhus lämmatavat alkoholilehka. Ootamatult kiire liigutusega lykkas inspektor käed jopetaskutesse. Kõlas kax pauku.
Nails tegeles samal ajal valgustkartvate asjadega, mis paraku ei kannata trykimusta.
Kui Positiivne Kangelane viimax söandas kõhu hangest lahti kangutada & silmist lumepihu pyhkida, valmistudes plekkhammaste otsimise rängax paratamatusex, pistis Lockrot talle pihku veel aurava shampanjapudeli & tõstis ise teise huultele. Ta maigutas kaua & mõnuga, ohkas siis & kiitis:
"Savetskoje polusladkoje! Ahh –! Tead, yxkord olin ma Inglismaal Dorianil kylas, & tema kallas terve vanni seda täis . . . mon dieu, mida kõike me tolles vannis tegime!"
Kangelane myhatas, kergitas rasket rohelist pudelit & hakkas end pisut paremini tundma.
Kindluse mõttes paar korda ryybanud, tajus ta, et tagumik pole enam pooltki nii valus.
Päris mitme sõõmu järel muutus ta muretux, & isegi Lockroti lakkamatu jutuvada ei suutnud tumestada tema hinge avarat taevast, milles ujusid yxikud seosetud hõbepilvekesed.
Siis märkas ta väravapiikide otsas kõõluvat tumedat kogu, ajas end lumekuhjast pysti ja tõttas abi pakkuma. Tema käte vahele potsatas vene keeles ropusti vanduv isane isend KGB kindralmajori mundris, lõi ta pikali & tundus teda juhmil ilmel jõllitavat.
"Kes teie olete?" uuris tulija.
"Mmm – hõkk," vastas selili hanges lamav Positiivne Kangelane. Äkitselt sähvatanud päästva mõtte ajel surus ta käed ootamatult kiire liigutusega kasuka taskutesse & ulatas teise äsjaavatud shampanjapudeli uustulnukale. Enne hyva joogi tarvitamist kuulutas too pidulikult:
"Kui on mure, täitkem kannud, eidekene hea & hell – maitsegem, mis Looja annud, kergem saab siis sydamel!" (A. Sanga tõlge. Ausõna. Päris kõiges ei saa mind siiski syydistada.)
(Assistent juhatas puusepa välja & arsti sisse. Pyrotehnik, hinges lunastav aimdus, et teda selles jaos ei vajata, lahkus koos poolikuga teadmata suunas.)
Seejärel jauras tagahoovi lumes juba kolm kanget meest.
Nails tegeles endiselt valgustkartvate asjadega, mis paraku ei kannata trykimusta.
Kuigi teda ei kuulatud enam ammu, lõpetas Ivan Pugatshova umbes kahekymnekuuendamat korda oma selleõhtuste seikluste aruande: ". . . & kui Anna, minu kallis Annushka, koos oma päevalilleõliga kenasti koju sai, tulin ma tagasi, et seda asja lähemalt uurida . . . & siin olitegi teie, mu tuvikesed. . . Ehh, võtame!"
("Mis pagana päevalilleõli?" raputas helilooja stsenaristi revääridest, silmis säramas peaaegu niisama ere leek kui Hottabõtshi kääritise kuldaegadel.
"Mina seda sinna ei kirjutanud!" vingus too sygavas nördimuses, rapsas end vabax ja kadus kuhugi ajaloo prygikasti suunas.
Keegi laitmatus tumedas ylikonnas härra, kelle lipsunõelal sätendas maitsekas tillukestest teemantidest W, tegi käsikirja viimased parandused, saatis jalge ymber siiberdavale mustale kassile jaheda muige & sulges stuudiouxe väljastpoolt enda järel.
Võttegrupp ajas mäluaugu karmi vene viina syyx.)
KGB kindralmajor Ivan Pugatshova kakerdas Lockrotiga kaelakuti mustavasse Venemaa öösse. Viimase sonimine kandus tykati veel kaua Positiivse Kangelase kõrvu: ". . . & siis võttis Dorian, no saad aru, Dorian Oscarovich, noh, Dorian Oscarovich võttis mul . . . & ta pani mulle oma . . . & tema keel oli sõna otseses mõttes terav, hehehe . . ."
Lockroti vada jätkus pahaaimamatult veel kaua peale seda, kui Ivan libastus & noorest näitsikust trammijuht, kommunistlik noor, talle otsa sõitis. Lockroti vada voolas vabalt yle KGB ustava töötaja pea, mis kehast eraldatuna klaasistunud pilgul tuisupilvisesse taevasse jõllitas, saatex kaugelt kostev laul õhtutest Moskva lähistel Mireille Mathieu esituses, mille helilooja loomingulise kriisi käigus veeranddollari eest Melodija fonoteegist välja tuhnis. Võttegrupp olex stsenaristi lintshinud, kui too polex mitte seletamatul kombel kadunud olnud – & millegipärast ei mäletanud keegi, kuidas ta välja nägi. Traumapunktist naasnud, lahendas sidemeis peaga rezhissöör olukorra uue telefonikõnega Anonyymsetele Grafomaanidele.
Järgmisel hommikul kell 8.30 Moskvast Orly ja JFK kaudu Fort Lauderdale'i lendava Aerofloti lennu nr. 666 pardal oli ka keegi rangelõikelises kuldses pyxkostyymis, silmile tõmmatud kuldse kybaraga naine, kelle laitmatult manikyyritud kuldsed kiskjakyyned rebisid reisi jooxul piletisse palju pikki vagusid.
NAILS – SÄRAB VIISNURK PUNANE – LÕPP
NAILS – KÕRBETORM
NAILS – KÕRBETORM
mis tutvustab meid Nailsi lapsepõlvesõprade & muude sõjaõudustega, andes samas kummutamatuid tõendeid Kõrgemate Olendite olemasolu kohta
Luitunudkollaste luidete kohal lainetas sydapäevane põuavine. Pilk mõniteist meetrit eespool marssiva Nailsi abaluude vahele naelutatud, ryhkis Positiivne Kangelane edasi. Lootuse oli ta ammu kaotanud, mõistuski kippus kaotsi minema & meelemärkusega polnud lood kiita. Sammukese võrra tema järel tuli Lockrot, kelle vigin oli juba paari tunni eest vaibunud. Tema välimuse kirjeldamiseks puudux viisakatel inimestel sõna või väljend, aga hullem kui tema enesetunne polnud see ometi.
Miraazh, registreeris Positiivne Kangelane masinlikult, kui järjekordse kõrgendiku taga avanes vaade millelegi rohelisele & roosale. Keset myrkrohelist muru seisis nimelt kärtsroosa kabriolett, selle kõrval kerkis luikvalgest pitsist varikatus. Lockrot ahhetas, siis aga oigas, kui reaalsustaju optimismist võitu sai.
Millegipärast seadis Nails siiski kursi otse miraazhi suunas, tema samm tundus isegi reipamax muutuvat. Ta astus murule & see ei haihtunud. Varikatuse alt tõusis keegi ja jooxis tulijaile vastu.
See oli herilasepihaga pikajuuxeline blondiin. Muretult tuhises ta oma kahexasentimeetristel tikk-kontstel yle teda Nailsist lahutava liivariba, valged võrxukad roosa minikleidi serva alt välkumas, & heitis pikad käsivarred Nailsi kaela ymber.
"Oi, sõbrants! Isver, kui lõbus, et sa tulid! Meie Kennethiga peame täna piknikku! Tead, kui tore! Meil on jäätist & limonaadi & torti ka!"
Nails turtsatas – selle roosa-&-valge ilmutise kõrval mõjus temagi matsaka & mehelikuna – & ryhkis kui emane tank varjualuse poole, tõstnud kilkava blondiini kaelast käevangu.
"Jäätis," kähises Lockrot.
"Limonaad," ägas Positiivne Kangelane.
Nii tuiasid nemadki kohale sinna, kus valge pitsipalaka all ootas roosa laud, lookas hea & parema all.
"Appi, sul on uued sõbrad! Kui vahva! Sa ju tutvustad meid, eks?" hüüatas blondiin, kui Nails end laua äärde strateegilisele positsioonile seadis.
"Positiivne Kangelane, see suurem. Inspektor Lockrot, see paxem." Nails kasutas hingetõmbepausi, et laualt kamalutäis pralineesid haarata. "Barbara, see peenem," osutas kärmelt kyyne otsa susatud kompvek blondiini poole, "& Kenneth, see pikem," sihtis sõrm nyyd kylaliste vastuvõtux roosast lamamistoolist yles venivat ilueedit.
"Kindlasti on meil koos väga lõbus!" juubeldas Barbara. "Astuge edasi, astuge edasi, võtke torti, võtke veel torti, meil on isver-kui-hea tort! & limonaadi, võtke kindlasti limonaadi ka!"
Vähemalt limonaadi osas ei lasknud kurnatud vägimehed end kax korda paluda. Mulinal läbi roosavalgetriibulise kõrre papptopsikust kokakoolat imedes vajus Positiivne Kangelane murule istuli & kargas kohe kääxatades pysti. Uskumatul ilmel sirutas ta käe ettevaatlikult muru katsuma. "Plastmass, kurat," sosistas ta siis vandeseltslaslikul toonil Lockrotile.
"Plastmass jah," sosistas too vastu & seadis end sisse hoopis lamamistoolil, Kennethi vahetus läheduses.
Laskmata end häirida pererahvast, kes loopisid lakkamatult yle laua toberõõmsaid hyyumärke, kinnitasid kolm seiklejat keha. Pisut segavam oli kyll tõik, et kogu piknikukraam oli iiveldamaajavalt läila.
"Ma tean!" hyyatas Barbara. "Kui tore, et me täispuhutava basseini kaasa võtsime! Nyyd saame kõik ujuda! Kas pole lõbus! Kallis," pöördus ta Kennethi poole, "palun pane bassein valmis, ex? Meil on siis nii tore supelda!"
Laitmatu rühi ja masinliku naeratusega marssis kõnetatu auto pakiruumi juurde & nagu nõiaväel ilmus plastmassmurule roosalilleline bassein, ääreni täis teabkusttekkinud türkiissinist vett. "Tulge kõik!" hõiskas Kenneth, kooris pikemata seljast oma ainsa ihukatte (neoonrohelised boxerid) & sooritas sportliku vettehyppe. Boxerite kõrvale maandusid pilla-palla paar roosasid tikk-kontsaga kingi, valged sukad & minikleit. Kostis teinegi plartsatus & kõrvuriiviv kihistamine.
"Ei no need on ikka syydimatux syndind," kommenteeris Nails. Kurtidele kõrvadele.
Positiivne Kangelane jõllitas nagu naelutatult kuhugi porgandpalja Barbara vöökoha & põlvede vahele.
Inspektor Lockrot jõllitas nagu naelutatult kuhugi porgandpalja Kennethi vöökoha & põlvede vahele.
Positiivse Kangelase suu vajus lahti.
Inspektor Lockroti suu vajus lahti.
Siis vaatasid nad teineteisele otsa & puhkesid hysteeriliselt naerma.
Kes teab, ehk olexid nad jäänudki niimoodi Nailsi kahtlustava pilgu all murul pyherdama, kui nende vahele polex potsatanud ühe lähedase luiteharja tagant lennutatud kaamelikaka kamakas. Teiselt poolt paviljoni vastas sellele ruuporis ebamaisex võimendunud hääl: "Ei ole jumalat peale Halbollahi & Bohmelled on tema prohvet!"
Kangestunud piknikuseltskonna kainenevate pilkude ees vihisesid peagi kuulipildujavalangud, tankitõrjemyrsud, Partei Programmi & Pyhakirja hirmrasked luxusköited & mitmesuguste olendite tahkemad või vedelamad väljaheited. Sõjardite saabudes märgatavalt elavnenud Nails huilgas heameelest & tantsiskles yhe liivakuhja juurest teise juurde, lootes leida esimeste langenute värsket verd. Äsja kohalejõudnud võttegrupp sebis paaniliselt varustust lahti pakkida. Operaator tormas tulejoone piiril edasi-tagasi, jäädvustades produtsendi pojalt kistud käsikaameraga valimatult kogu seda segadust, & tema pea ymber lõid rõõmsat ringmängu Oscar, Nobel & Pulitzer. (Alles pärast selgus, et kaameras polnud kassetti.) Pyrotehnik oli jalge eest yles korjanud mingi halastamatus päikeselõõsas metalselt helkiva eseme & seda silmitsedes voolasid yle tema (põhjalikult plaasterdatud) karmi mehenäo heldimuspisarad.
Äkki kostis laotust lõhestav hele hääl: "Appi, pahad poisid on jälle meie liivakastis!" Keset hetkex tardunud sõjategevust sirutus taevast kax hiiglaslikku kärmet kätepaari. Muru, paviljon, kabriolett & bassein koos omanikega haihtusid nagu kuri uni. Yle tekkinud tyhja platsi sõitis Hull Kindral T-34ga – jah, tollesamaga, mille ta vanadel headel aegadel Kurski kaarel Hottabõtshi käest vallutas – otse äsja ylesseatud kaamera peale.
Vist on seletamatagi selge, et stseen sulas väga kiiresti pimedusse.
NAILS – KÕRBETORM – LÕPP
mis tutvustab meid Nailsi lapsepõlvesõprade & muude sõjaõudustega, andes samas kummutamatuid tõendeid Kõrgemate Olendite olemasolu kohta
Luitunudkollaste luidete kohal lainetas sydapäevane põuavine. Pilk mõniteist meetrit eespool marssiva Nailsi abaluude vahele naelutatud, ryhkis Positiivne Kangelane edasi. Lootuse oli ta ammu kaotanud, mõistuski kippus kaotsi minema & meelemärkusega polnud lood kiita. Sammukese võrra tema järel tuli Lockrot, kelle vigin oli juba paari tunni eest vaibunud. Tema välimuse kirjeldamiseks puudux viisakatel inimestel sõna või väljend, aga hullem kui tema enesetunne polnud see ometi.
Miraazh, registreeris Positiivne Kangelane masinlikult, kui järjekordse kõrgendiku taga avanes vaade millelegi rohelisele & roosale. Keset myrkrohelist muru seisis nimelt kärtsroosa kabriolett, selle kõrval kerkis luikvalgest pitsist varikatus. Lockrot ahhetas, siis aga oigas, kui reaalsustaju optimismist võitu sai.
Millegipärast seadis Nails siiski kursi otse miraazhi suunas, tema samm tundus isegi reipamax muutuvat. Ta astus murule & see ei haihtunud. Varikatuse alt tõusis keegi ja jooxis tulijaile vastu.
See oli herilasepihaga pikajuuxeline blondiin. Muretult tuhises ta oma kahexasentimeetristel tikk-kontstel yle teda Nailsist lahutava liivariba, valged võrxukad roosa minikleidi serva alt välkumas, & heitis pikad käsivarred Nailsi kaela ymber.
"Oi, sõbrants! Isver, kui lõbus, et sa tulid! Meie Kennethiga peame täna piknikku! Tead, kui tore! Meil on jäätist & limonaadi & torti ka!"
Nails turtsatas – selle roosa-&-valge ilmutise kõrval mõjus temagi matsaka & mehelikuna – & ryhkis kui emane tank varjualuse poole, tõstnud kilkava blondiini kaelast käevangu.
"Jäätis," kähises Lockrot.
"Limonaad," ägas Positiivne Kangelane.
Nii tuiasid nemadki kohale sinna, kus valge pitsipalaka all ootas roosa laud, lookas hea & parema all.
"Appi, sul on uued sõbrad! Kui vahva! Sa ju tutvustad meid, eks?" hüüatas blondiin, kui Nails end laua äärde strateegilisele positsioonile seadis.
"Positiivne Kangelane, see suurem. Inspektor Lockrot, see paxem." Nails kasutas hingetõmbepausi, et laualt kamalutäis pralineesid haarata. "Barbara, see peenem," osutas kärmelt kyyne otsa susatud kompvek blondiini poole, "& Kenneth, see pikem," sihtis sõrm nyyd kylaliste vastuvõtux roosast lamamistoolist yles venivat ilueedit.
"Kindlasti on meil koos väga lõbus!" juubeldas Barbara. "Astuge edasi, astuge edasi, võtke torti, võtke veel torti, meil on isver-kui-hea tort! & limonaadi, võtke kindlasti limonaadi ka!"
Vähemalt limonaadi osas ei lasknud kurnatud vägimehed end kax korda paluda. Mulinal läbi roosavalgetriibulise kõrre papptopsikust kokakoolat imedes vajus Positiivne Kangelane murule istuli & kargas kohe kääxatades pysti. Uskumatul ilmel sirutas ta käe ettevaatlikult muru katsuma. "Plastmass, kurat," sosistas ta siis vandeseltslaslikul toonil Lockrotile.
"Plastmass jah," sosistas too vastu & seadis end sisse hoopis lamamistoolil, Kennethi vahetus läheduses.
Laskmata end häirida pererahvast, kes loopisid lakkamatult yle laua toberõõmsaid hyyumärke, kinnitasid kolm seiklejat keha. Pisut segavam oli kyll tõik, et kogu piknikukraam oli iiveldamaajavalt läila.
"Ma tean!" hyyatas Barbara. "Kui tore, et me täispuhutava basseini kaasa võtsime! Nyyd saame kõik ujuda! Kas pole lõbus! Kallis," pöördus ta Kennethi poole, "palun pane bassein valmis, ex? Meil on siis nii tore supelda!"
Laitmatu rühi ja masinliku naeratusega marssis kõnetatu auto pakiruumi juurde & nagu nõiaväel ilmus plastmassmurule roosalilleline bassein, ääreni täis teabkusttekkinud türkiissinist vett. "Tulge kõik!" hõiskas Kenneth, kooris pikemata seljast oma ainsa ihukatte (neoonrohelised boxerid) & sooritas sportliku vettehyppe. Boxerite kõrvale maandusid pilla-palla paar roosasid tikk-kontsaga kingi, valged sukad & minikleit. Kostis teinegi plartsatus & kõrvuriiviv kihistamine.
"Ei no need on ikka syydimatux syndind," kommenteeris Nails. Kurtidele kõrvadele.
Positiivne Kangelane jõllitas nagu naelutatult kuhugi porgandpalja Barbara vöökoha & põlvede vahele.
Inspektor Lockrot jõllitas nagu naelutatult kuhugi porgandpalja Kennethi vöökoha & põlvede vahele.
Positiivse Kangelase suu vajus lahti.
Inspektor Lockroti suu vajus lahti.
Siis vaatasid nad teineteisele otsa & puhkesid hysteeriliselt naerma.
Kes teab, ehk olexid nad jäänudki niimoodi Nailsi kahtlustava pilgu all murul pyherdama, kui nende vahele polex potsatanud ühe lähedase luiteharja tagant lennutatud kaamelikaka kamakas. Teiselt poolt paviljoni vastas sellele ruuporis ebamaisex võimendunud hääl: "Ei ole jumalat peale Halbollahi & Bohmelled on tema prohvet!"
Kangestunud piknikuseltskonna kainenevate pilkude ees vihisesid peagi kuulipildujavalangud, tankitõrjemyrsud, Partei Programmi & Pyhakirja hirmrasked luxusköited & mitmesuguste olendite tahkemad või vedelamad väljaheited. Sõjardite saabudes märgatavalt elavnenud Nails huilgas heameelest & tantsiskles yhe liivakuhja juurest teise juurde, lootes leida esimeste langenute värsket verd. Äsja kohalejõudnud võttegrupp sebis paaniliselt varustust lahti pakkida. Operaator tormas tulejoone piiril edasi-tagasi, jäädvustades produtsendi pojalt kistud käsikaameraga valimatult kogu seda segadust, & tema pea ymber lõid rõõmsat ringmängu Oscar, Nobel & Pulitzer. (Alles pärast selgus, et kaameras polnud kassetti.) Pyrotehnik oli jalge eest yles korjanud mingi halastamatus päikeselõõsas metalselt helkiva eseme & seda silmitsedes voolasid yle tema (põhjalikult plaasterdatud) karmi mehenäo heldimuspisarad.
Äkki kostis laotust lõhestav hele hääl: "Appi, pahad poisid on jälle meie liivakastis!" Keset hetkex tardunud sõjategevust sirutus taevast kax hiiglaslikku kärmet kätepaari. Muru, paviljon, kabriolett & bassein koos omanikega haihtusid nagu kuri uni. Yle tekkinud tyhja platsi sõitis Hull Kindral T-34ga – jah, tollesamaga, mille ta vanadel headel aegadel Kurski kaarel Hottabõtshi käest vallutas – otse äsja ylesseatud kaamera peale.
Vist on seletamatagi selge, et stseen sulas väga kiiresti pimedusse.
NAILS – KÕRBETORM – LÕPP
NAILS – KÕRBEMINE KÕRBES
NAILS – KÕRBEMINE KÕRBES
kus me hakkame pisut selgemini tajuma võttegrupi osa syndmuste käigus & saame võimaluse võrrelda Interpoli & Maailmapäästjad, Inc. võitlusviise
Vasaku käega helikopterit kerkiva tulepilve serval manööverdades sirutas Nails parema viimases plahvatuses stratosfääri poole paisatud risu keskele & pyydis hirmpika kullatud kyyne otsa mustunud plekikänkra, mille ta enne syndmuspaiga seljataha jätmist yle õla Positiivsele Kangelasele heitis. (All kuhmis võttegrupi pyrotehnik paaniliselt oma tunkede loendamatutes taskutes.) Kangelane yritas tundmatuseni sulanud klompi märkamatult suhu sobitada (Kus mu Zippo on? ahastas pyrotehnik.), aga märkas peagi oma tegevuse tulutust (Poisid, ma olen oma Zippo ära kaotanud!! soigus pyrotehnik & asus taskuid systemaatiliselt pahupidi pöörama.) & poetas plekikribula häbelikul ilmel taskusse. (Pyrotehnik, kes oli järjega jõudnud vestivoodri vahele, tõi äkki kuuldavale ebainimliku röögatuse, sööstis paigalt & lukustas end välikemmergusse.) Positiivne Kangelane niheles rahutult, selgitades oma sydametunnistusele, kuidas ta parajasti Nailsi jälitab, Lockrot tema kõrval põrnitses hangunud pilgul kuhugi oma jalgade & lõpmatuse vahele, helikopter aga tõusis järjest kõrgemale & võttis kursi suunda, mis võinux niisama hästi olla ida kui lääs.
Kuna võtteryhm oli muude asjadega hõivatud (nad kogunesid nõutu ringina ymber vappuva välikemmergu, kust kostis sajatusi, hingeldamist, nuuxeid & lakkamatut mydinat), juhtus midagi, mida sedasorti filmis polex iialgi tohtinud juhtuda – Nails avastas, et tema parema käe neljanda sõrme kyynelakk on vapustuste käigus ositi maha koorunud & näeb tõeliselt inetu välja. Nyyd mõistis ka Nails, et lahti on midagi katastroofilist. Niisiis rabas ta esmaabipakist jalamaid lakipudelikese & asus syndinud kahju kibekähku parandama.
Kyynele keskendununa ei märganud naine, et Lockrot oli teadvusele tulnud & jälgis tema tegevust suure huviga. Inspektor upitas end koguni sirgu & peaaegu pysti, myxas aga seejuures oma vastvõõbatud kyynt hindavat Nailsi, & veel nii õnnetult, et lahtijäänud lakipotsik armatuurlaual naise randmelt otsetabamuse sai & oma sisu aparatuuri sekka soristas.
Mõrvarlikul ilmel jõllitas Nails Lockrotti, kes oma istmele tagasi varisedes ägas: "Ma tahtsin ainult vaadata, mis firma kosmeetikat sa kasutad . . ." (Nivea Beauté nr. 68, Sandy Gold.)
Tualettruumis toimuvast inspiratsioonipalangusse sattunud helilooja õudse & ebainimliku taustmuusika saatel kustusid yxteise järel mõõdikute tulukesed. Kõrgustyyri haaranud Nailsi käsi kastis kurjaendeline sädemetevihm (produtsent ylendas seda nähes oma direktori kabineti syytamise pärast koolist välja visatud kolmeteistaastase poja asepyrotehnikux); kuna aga siitpeale kulgeb tegevus taas kõigi sedasorti filmide harjunud rada, peegeldusid sädemed imekauni ilutulestikuna säravatelt kyyntelt, tegemata värskele äärmiselt tuleohtlikule lakikihile vähimatki viga.
Suure ilmkärakaga suudles helikopter kynkanõlva. Paari nõtke kukerpalli abil päästis Nails end allamäge. Lõpetatud lennuriistast jõudis enne vapustavat plahvatust (Jesss, paps!!! – Jestas, poja!!!) piisavasse kaugusse vankuda ka inspektorit juuxeidpidi järele lohistav Positiivne Kangelane. Ohates langetas ta oma hästivalitud hetkel minestanud kaaskannataja kiviklibu keskelt välja tungivatele karedatele rohulibledele, too aga toibus & tahtis Kangelasest kõvasti kinni haarata. Jumal yxinda teab, millised õudused olexid tol ööl selles kõledas paigas veel võinud aset leida, kui Lockroti randmeid polex pidurdanud pahameelest sisiseva Nailsi valus jalahoop. Kaader sulas pimedusse.
*
Järgmine stseen leidis meie tyhermaile sattunud kolmiku puhkamast. Interpoli inspektor Lockrot magas looteasendis, ilane sõrm sygaval suus, & kiunatas aeg-ajalt painajaliku pettumuse kyysis. Positiivne Kangelane, kõhuli, pomises läbi une pea alla põimitud käsivartesse midagi, mis hammaste olemasolu korral kõlanux nagu "murd. . .ee. . .kääbik" – ta nägi nimelt unes oma eelmisi elusid. Paljastatud mõõgana lamas nende vahel Nails, käed kukla taga risti, juuste verine & shokolaadine siidpadi kahvatutel kividel laiali, uudishimulikult kikkis ylekullatud rinnanibud pärani silmadega võidu kylmade tähtede poole vahtimas. Tema säraval näol mängles mõistatuslik, äraolev puujumalanaeratus.
(Viimax välikemmergust väljunud pyrotehnik keeldus kategooriliselt juhtunu kohta selgitusi andmast, aga ohtrad hambajäljed tema ninal & kätel tunnistasid tumma kõnekusega läbielatud jubedusi. Lampkastist, muide, kostnud veel aastaid hiljem salapärast plekikõlalist laxumist või plaginat.)
Kiirendusega filmitud lõigus kihutas yle taeva kahvatu kuusirp; seejärel peegeldus Nailsi palgete yhegi pleki või kriimuta (sedasorti film, exole) kullatisel ergav päikesetõus. Naine ringutas.
Positiivne Kangelane karjatas: "Guinevere!" ja kargas istukile. Silmi hõõrudes & haigutades põrnitses ta juhmil ilmel ymbritsevat kynklikku, yhegi elumärgita kõrbe.
Lockroti niuxumisest sai paari Nailsi jalahoobi tulemusena vingumine, mis kasvas halinax & oietex; siis avas temagi silmad.
"Nonii, poisid, mis te must õieti tahtsite?" kysis Nails, jalad harkis, käed puusas, leopardimustrilised stringid lõhkemisohus.
"Deduktiivne meetod lubab mul järeldada, et Hindamatu Salarelv on ysna suure tõenäosusega sinu valduses," vastas inspektor Lockrot päris ladusalt, sest ta oli seda fraasi peakorteris tundide viisi peegli ees harjutanud.
"Jah, & ma nägin, kuidas see sinu kätte sattus," lisas Kangelane.
"No ja siis?"
"Maailma saatuse huvides võixid sa selle endast targemate hoolde usaldada!" teatas Positiivne Kangelane & tõmbas taskust oma ustava sinakalt sädeleva Taurus Titanium .38. Viimane liigutus polnud kyll pooltki nii sujuv, kui edukax esinemisex tarvis, sest seejuures puutus talle pihku ka plekikänkar, mida mees vasaku käega hajameelselt suhu sobitama asus. Et aga tema hambad olid selle aja peale lõpetanud oma viimase maise võitluse & puhkasid paarikymne kilomeetri kaugusel välitualeti lampkastis, taipas metallitykk täpselt Positiivse Kangelase suhu jõudmise hetkel, et igasuguse loogika alusel peab tema olema Zippo, & sylgas välja oma kuulsa leegi, tänu millele pyrotehniku suitsumeestest sõbrad olid talle andnud hellitusnime "Kulmud ka".
Kõrbevaikust lõhestas viis revolvrilasku & yx nigel plõxatus. Kuulid vihisesid läbi õhu, vigastades mitut liivaluidet, yht kiviklibu kuhja & paari kidurat ogalist põõsast.
"Kena katse," nimetas Nails.
"Sa-sa-sa vaata ikka ka!" pahandas Lockrot. "Nii võ-võib mõni i-i-i-inimene viga ka saada! Vaat me-me-meil Interpolis, meil kyll niiviisi ei lasta."
"& millega su Interpol siis mind lõbustada kavatseb?" uuris Nails.
"Interpolil võib olla mõningaid . . . khm . . . vahendeid, mida mind on volitatud kasutama. Suurem osa meie pangaarvest võib varsti olla sinu käsutuses, Nails . . . mida sa ytled?"
Nailsi naer oli lyhike & mõru, kui ta inspektori pakutud paberrahatuusti hommikutuulde saatis. "Teil põle kamba peale ka rohkem, kui ma oma masina eest varsti saan," teatas ta. "Ega te vist muud uvitavat enam rääkida ei oska, ega?"
Nõutuina raputasid mõlemad mehed pead.
"Nojah, ma hakkan siis minema," viskas Nails. "Kui ma selle äriga otsa peale saan, paneme pidu, exju, poisid?"
Meelekindlalt pöördus ta & asus astuma: tume siluett tõusva päikese taustal, juuxed selle kiirtes kiirgamas nagu veri & kuld & shokolaad.
NAILS – KÕRBEMINE KÕRBES – LÕPP
kus me hakkame pisut selgemini tajuma võttegrupi osa syndmuste käigus & saame võimaluse võrrelda Interpoli & Maailmapäästjad, Inc. võitlusviise
Vasaku käega helikopterit kerkiva tulepilve serval manööverdades sirutas Nails parema viimases plahvatuses stratosfääri poole paisatud risu keskele & pyydis hirmpika kullatud kyyne otsa mustunud plekikänkra, mille ta enne syndmuspaiga seljataha jätmist yle õla Positiivsele Kangelasele heitis. (All kuhmis võttegrupi pyrotehnik paaniliselt oma tunkede loendamatutes taskutes.) Kangelane yritas tundmatuseni sulanud klompi märkamatult suhu sobitada (Kus mu Zippo on? ahastas pyrotehnik.), aga märkas peagi oma tegevuse tulutust (Poisid, ma olen oma Zippo ära kaotanud!! soigus pyrotehnik & asus taskuid systemaatiliselt pahupidi pöörama.) & poetas plekikribula häbelikul ilmel taskusse. (Pyrotehnik, kes oli järjega jõudnud vestivoodri vahele, tõi äkki kuuldavale ebainimliku röögatuse, sööstis paigalt & lukustas end välikemmergusse.) Positiivne Kangelane niheles rahutult, selgitades oma sydametunnistusele, kuidas ta parajasti Nailsi jälitab, Lockrot tema kõrval põrnitses hangunud pilgul kuhugi oma jalgade & lõpmatuse vahele, helikopter aga tõusis järjest kõrgemale & võttis kursi suunda, mis võinux niisama hästi olla ida kui lääs.
Kuna võtteryhm oli muude asjadega hõivatud (nad kogunesid nõutu ringina ymber vappuva välikemmergu, kust kostis sajatusi, hingeldamist, nuuxeid & lakkamatut mydinat), juhtus midagi, mida sedasorti filmis polex iialgi tohtinud juhtuda – Nails avastas, et tema parema käe neljanda sõrme kyynelakk on vapustuste käigus ositi maha koorunud & näeb tõeliselt inetu välja. Nyyd mõistis ka Nails, et lahti on midagi katastroofilist. Niisiis rabas ta esmaabipakist jalamaid lakipudelikese & asus syndinud kahju kibekähku parandama.
Kyynele keskendununa ei märganud naine, et Lockrot oli teadvusele tulnud & jälgis tema tegevust suure huviga. Inspektor upitas end koguni sirgu & peaaegu pysti, myxas aga seejuures oma vastvõõbatud kyynt hindavat Nailsi, & veel nii õnnetult, et lahtijäänud lakipotsik armatuurlaual naise randmelt otsetabamuse sai & oma sisu aparatuuri sekka soristas.
Mõrvarlikul ilmel jõllitas Nails Lockrotti, kes oma istmele tagasi varisedes ägas: "Ma tahtsin ainult vaadata, mis firma kosmeetikat sa kasutad . . ." (Nivea Beauté nr. 68, Sandy Gold.)
Tualettruumis toimuvast inspiratsioonipalangusse sattunud helilooja õudse & ebainimliku taustmuusika saatel kustusid yxteise järel mõõdikute tulukesed. Kõrgustyyri haaranud Nailsi käsi kastis kurjaendeline sädemetevihm (produtsent ylendas seda nähes oma direktori kabineti syytamise pärast koolist välja visatud kolmeteistaastase poja asepyrotehnikux); kuna aga siitpeale kulgeb tegevus taas kõigi sedasorti filmide harjunud rada, peegeldusid sädemed imekauni ilutulestikuna säravatelt kyyntelt, tegemata värskele äärmiselt tuleohtlikule lakikihile vähimatki viga.
Suure ilmkärakaga suudles helikopter kynkanõlva. Paari nõtke kukerpalli abil päästis Nails end allamäge. Lõpetatud lennuriistast jõudis enne vapustavat plahvatust (Jesss, paps!!! – Jestas, poja!!!) piisavasse kaugusse vankuda ka inspektorit juuxeidpidi järele lohistav Positiivne Kangelane. Ohates langetas ta oma hästivalitud hetkel minestanud kaaskannataja kiviklibu keskelt välja tungivatele karedatele rohulibledele, too aga toibus & tahtis Kangelasest kõvasti kinni haarata. Jumal yxinda teab, millised õudused olexid tol ööl selles kõledas paigas veel võinud aset leida, kui Lockroti randmeid polex pidurdanud pahameelest sisiseva Nailsi valus jalahoop. Kaader sulas pimedusse.
*
Järgmine stseen leidis meie tyhermaile sattunud kolmiku puhkamast. Interpoli inspektor Lockrot magas looteasendis, ilane sõrm sygaval suus, & kiunatas aeg-ajalt painajaliku pettumuse kyysis. Positiivne Kangelane, kõhuli, pomises läbi une pea alla põimitud käsivartesse midagi, mis hammaste olemasolu korral kõlanux nagu "murd. . .ee. . .kääbik" – ta nägi nimelt unes oma eelmisi elusid. Paljastatud mõõgana lamas nende vahel Nails, käed kukla taga risti, juuste verine & shokolaadine siidpadi kahvatutel kividel laiali, uudishimulikult kikkis ylekullatud rinnanibud pärani silmadega võidu kylmade tähtede poole vahtimas. Tema säraval näol mängles mõistatuslik, äraolev puujumalanaeratus.
(Viimax välikemmergust väljunud pyrotehnik keeldus kategooriliselt juhtunu kohta selgitusi andmast, aga ohtrad hambajäljed tema ninal & kätel tunnistasid tumma kõnekusega läbielatud jubedusi. Lampkastist, muide, kostnud veel aastaid hiljem salapärast plekikõlalist laxumist või plaginat.)
Kiirendusega filmitud lõigus kihutas yle taeva kahvatu kuusirp; seejärel peegeldus Nailsi palgete yhegi pleki või kriimuta (sedasorti film, exole) kullatisel ergav päikesetõus. Naine ringutas.
Positiivne Kangelane karjatas: "Guinevere!" ja kargas istukile. Silmi hõõrudes & haigutades põrnitses ta juhmil ilmel ymbritsevat kynklikku, yhegi elumärgita kõrbe.
Lockroti niuxumisest sai paari Nailsi jalahoobi tulemusena vingumine, mis kasvas halinax & oietex; siis avas temagi silmad.
"Nonii, poisid, mis te must õieti tahtsite?" kysis Nails, jalad harkis, käed puusas, leopardimustrilised stringid lõhkemisohus.
"Deduktiivne meetod lubab mul järeldada, et Hindamatu Salarelv on ysna suure tõenäosusega sinu valduses," vastas inspektor Lockrot päris ladusalt, sest ta oli seda fraasi peakorteris tundide viisi peegli ees harjutanud.
"Jah, & ma nägin, kuidas see sinu kätte sattus," lisas Kangelane.
"No ja siis?"
"Maailma saatuse huvides võixid sa selle endast targemate hoolde usaldada!" teatas Positiivne Kangelane & tõmbas taskust oma ustava sinakalt sädeleva Taurus Titanium .38. Viimane liigutus polnud kyll pooltki nii sujuv, kui edukax esinemisex tarvis, sest seejuures puutus talle pihku ka plekikänkar, mida mees vasaku käega hajameelselt suhu sobitama asus. Et aga tema hambad olid selle aja peale lõpetanud oma viimase maise võitluse & puhkasid paarikymne kilomeetri kaugusel välitualeti lampkastis, taipas metallitykk täpselt Positiivse Kangelase suhu jõudmise hetkel, et igasuguse loogika alusel peab tema olema Zippo, & sylgas välja oma kuulsa leegi, tänu millele pyrotehniku suitsumeestest sõbrad olid talle andnud hellitusnime "Kulmud ka".
Kõrbevaikust lõhestas viis revolvrilasku & yx nigel plõxatus. Kuulid vihisesid läbi õhu, vigastades mitut liivaluidet, yht kiviklibu kuhja & paari kidurat ogalist põõsast.
"Kena katse," nimetas Nails.
"Sa-sa-sa vaata ikka ka!" pahandas Lockrot. "Nii võ-võib mõni i-i-i-inimene viga ka saada! Vaat me-me-meil Interpolis, meil kyll niiviisi ei lasta."
"& millega su Interpol siis mind lõbustada kavatseb?" uuris Nails.
"Interpolil võib olla mõningaid . . . khm . . . vahendeid, mida mind on volitatud kasutama. Suurem osa meie pangaarvest võib varsti olla sinu käsutuses, Nails . . . mida sa ytled?"
Nailsi naer oli lyhike & mõru, kui ta inspektori pakutud paberrahatuusti hommikutuulde saatis. "Teil põle kamba peale ka rohkem, kui ma oma masina eest varsti saan," teatas ta. "Ega te vist muud uvitavat enam rääkida ei oska, ega?"
Nõutuina raputasid mõlemad mehed pead.
"Nojah, ma hakkan siis minema," viskas Nails. "Kui ma selle äriga otsa peale saan, paneme pidu, exju, poisid?"
Meelekindlalt pöördus ta & asus astuma: tume siluett tõusva päikese taustal, juuxed selle kiirtes kiirgamas nagu veri & kuld & shokolaad.
NAILS – KÕRBEMINE KÕRBES – LÕPP
NAILS – KAAMELID & KANGELASED
NAILS – KAAMELID & KANGELASED
kus meil avaneb võimalus jälitada Nailsi tema elupaika, vennastuda võttegrupiga & olla tunnistajax maailmalõpu algusele
Kõrbes, mis katab kõva kax kolmandikku Tshushmekkia Suhteliselt Sõltumatu Sõjardiriigi territooriumist, lagunes uhkes yxinduses punaarmeelastest mahajäetud experimentaalpolygon. Lähikonna kylarahvas pelgas seda paika, nagu olex see neetud – lisax terasemate dzhigittide tähelepanekule, et sinnakanti sattunud kaamelitel kippusid syndima ebastandardse peade arvuga varsad, elas militaristide kunagises betoonlabyrindis erukindral Hottabõtsh, hirmus habetunud vanamees, kellel oli kombex end ylepäeviti omakääritatud keemiatööstuse jääkidest psyhhootilisex juua & siis, rind ordenite all lookas, yrgvana tankiga kyla vahel lustisõitu teha, seejuures aeg-ajalt mitmesugustest suurekaliibrilistest relvadest kärbeste & sääskede suunas kõmmutades.
Elu veeres sealkandis oma iidset rahulikku rada, kui välja arvata Tshushmeki Vabastusrinne, Tshurkiiri Rahvaarmee, Tshusmeki Sõjardiriigi Suhteliselt Seaduslik Kaardivägi, Suure Föderatsiooni metsistunud dessantlased, Tshushmeki Parempoolne Vasakliiga, Tshurkiiri Separatistlik Liikumine, Tshushmeki Pahausklik Dzhihaad, Tshurkiiri Pöyyal Persseh Partei & muud pisemad ryhmitused, kes vahetevahel kõrbes ringi roomasid & yxteist käsigranaatide, pyha- või põhikirjatsitaatide & kaamelisõnnikuga pommitasid.
Kes iganes neist Nailsi esialgse tähelepanu pälvis, jääbki meile teadmata, aga Tshushmekimaa näis talle sobivat & yhel ööl märkasid kylaelanikud oma jahmatusex militaarse tondilossi kohal kerkimas salapärast ruskavat kuma. Järgmisel päeval kihutas raugastunud kindral, imekombel täiesti kaine, roomikute raginal läbi auuli põhja poole & kadus igavesex sellest ilmanurgast. Need ilmutuslikud märgid sundisid kylamutte koguni omavahel pomisema, et järgmine jehoovatunnistaja tulex ikka jätta ellu või vähemalt ära söömata, aga asja lähemalt uurima minna polnud kellelgi õiget himu.
Ajapikku olex elu ehk oma endistesse rööbastesse läinud, ent siis saabus kylla veel yx imelik võõras. Too luuris nädalakese ymber polygoni, kui aga mees õhtuti auulist syya nuiama tuli, kippus ta kangesti vanainimesi yle tee aitama, lapsi uppumis- või tulesurmast päästma & kaunitare koletistest vabastama, mistõttu kõik tema päevad lõppesid videvikus käpuli kylakaevu ymber kohmitsemise & kohalike rammumeeste yhisjõul välja löödud plekkhammaste otsimisega. (Vaataja, mõistagi, on temas juba ära tundnud Positiivse Kangelase.)
(Kaamera! Aktsioon! Kuhu jääb aktsioon?!? $*@¤%##*£!!!!!
Kuidas nii – stsenaarium sai otsa? Kus *£%*@$% meie stsenarist yldse on? Jälle joob Hottabõtshi solki, jah? Mis kuradi kilekotti sa mulle nina alla topid? . . . Ah nii, yritas kassiahastusega Nailsile sexistseeni kirjutada, saan aru . . . Paneme tiitrites nime ymber leinaraami . . .
Taevas, tule nyyd appi . . .
Halloo? ?*$¤%#>*£@!! Halloo? Kas Anonyymsed Grafomaanid? Jumal tänatud! Kuulge, saatke meile keegi, kes tahab filmistsenaariumi kirjutada . . . jah, filmistsenaariumi . . . jah, päris filmistsenaariumi . . . Issand õnnistagu teid!
Kaamera! Aktsioon!)
Binokli täisilastatud sõõride taga virvendasid näiliselt elutuina sõjaväebaasi murenevad betoonplokid, millest siin-seal turritas välja tigedailmelisi metallvarbu. Ohates langetas Positiivne Kangelane oma kavala kaugseireriista, millest polnud Nailsi peidiku avastamisel paraku karvavõrdki kasu. Ta võttis yxiku saxauulipõõsaga silmapiiri taustal ulja mehise poosi (suur plaan, kolmepäevane habemetyygas, Rolex, Camel, Pampers) & kortsutas kulmu, arutledes, kas vapper sissetung varemeisse õnnestux paremini päevavalges või õhtuhämaras.
Sellest kimbatusest päästis ta selja tagant kostev köhatus. Välgukiirul pöördudes nägi ta seal seismas mehikest, pigem laia kui pikka, vöökohani ulatuvate rasvaste halvastiblondeeritud juuste & vilava pilguga, kelle roosa ylikonna all karamellikarva siidsärgi kaeluses kilgendas röögatu võltssmaragdidega pross. Tulija ulatas higist pärlendava käe:
"Lubage tutvustada – Interpoli inspektor Lockrot."
"Kangelane. Positiivne Kangelane," vastas kõnetatu hajameelse viisakusega. "Kas soovite minuga yhineda? Kavatsesin just sinna sisse minna & yhe Hindamatu Salarelva ära tuua," lisas ta siis, et jätta Interpoli mehele muljet, nagu teax ta, mida teeb.
"Ma . . . khm . . . yhinexin teiega meelsasti muudeski ettevõtmistes," teatas Lockrot limase naeratusega, "aga kui me tingimata peame alustama sellest tervistkahjustavast urkast, siis mingem!"
Õlg õla kõrval sammusid nad luiteharjalt alla, mööda tuhmunud hoiatussiltidest, astusid yle tankiga mahasõidetud okastraat- & võrkaedade, kõrvus kõlamas tõsipyhalik viisijupp (selle pätsas filmi kahexandajärguline helilooja Vangelise stuudio prygikastist, kui ta veel koristajana töötas – Hottabõtshist jäänud kääritist juues pajatas ta noist päevist yha syveneva heldimusega).
Sellex ajax, kui sõjaväebaas haisvasse & pilkasesse öösse mattus, oli õilsam osa meie seiklejate otsimisinnust lahtunud, nende riideid kaunistasid tolm & kemikaalide söövitusjäljed, & kõigele lisax olid nad plahvatuskraatrite, relvarusude & jäätmehoidlate vahele ysna lootusetult ära exinud.
Vasak käsi kyynarnukini pyxitaskus & ilmes võine sära, avaldas Lockrot arvamust, et aeg olex hommikuni mõni varjuline nurgake leida. Talle kiire kõõrdpilgu heitnud Positiivne Kangelane kohendas meeleheitlikus julgusesööstus keelega plekkhambad paika & kuulutas, et on veel yx asi, mida nad pole proovinud. Enne, kui kaaslane teda takistada jõudnux, ajas ta jalad harki, õlad taha, pea kuklasse, & yyrgas osavõtmatu taeva poole rusikaid raputades kõigest kõrist:
"NAILS!!!! NAILS!!!!!! NAAAIIIILS!!!!!!!!!"
Kogu polygoni ulatuses sadas klaasikildude kilisev vihm. Maapõues rebenes teraspaak & vallandas põhjavette seitsesada liitrit pealuu & säärekontidega tähistatud experimentaalset ainet. Meeste ymber sähvisid sädemetevihud, lendasid mitmesuguste mõõtmete & kujuga betoonikamakad & igasuguses teravus- & roostetamisjärgus metallitykid. Kokkuvarisev angaar purustas algosakesteks kindrali kodutööndusliku ettevõtte – nii aparatuuri kui valmistoodangu. (Mis te karjute, lollakad, käratas võttegrupi pyrotehnik. Me peame ju kuidagi varjama, et me selle ära jõime!) Kahesaja kilomeetri kaugusel uurimisjaamas katkestas habetunud geoloog viie tuhande kuuesaja kolmekymne yhexanda malepartii habetunud meteoroloogiga & mõõtis tõuke tugevusex kolm palli Richteri skaalal.
Sygaval baasialuses varjendis, mis oli nii salastatud, et seda polnud avastanud ei Hottabõtsh ega Nails, nii salastatud, et selle olemasolust teadis ainult yx mees Moskvas – või õigemini, oli kunagi teadnud, sest nyydsex oli ta lootusetult seniilne – seal ylisalajases, neitsilikult puutumatus varjendis, mis pidanux kestma läbi iga sõja & katastroofi, lõi riiulil kõikuma purk dehydreeritud vett, vankus hetke Hea & Kurja vahel kistuna riiuliserval & langes siis Kurjast oskuslikult sihituna täies töökorras kontrollpaneelile, mille ekraanil lõi helendama kiri BALLISTILISED RAKETID: ESIMENE FAAS KÄIVITATUD. ARE YOU CERTAIN YOU WANT TO EXIT WINDOWS?
& mis kõige hirmsam – kiviprygi kullatudkyynelise varbaga kõrvale lykates astus yhe haldushoone uxeavast välja laialt haigutav Nails, ihukattex ainult leopardimustrilised stringid, pöidlajämedune kaelakee & paxult rinnanibudele määritud kuldne möx. Taamal syttinud kytusehoidla valgel mängles tema juuste ymber veriselt kirgas & shokolaadina lääge halo.
"Ohoi, näe, kes tuli!" vedas ta tavapäraselt kuldsexvõõbatud huultele verdtarretavalt õndsa naeratuse. "Lockrot, vana sõbranna, mis sind kyll sinu mullivannist välja toob? Ja sina, Pee Kaa, leppisid sa ikka 'Ullu Kindraliga ilusti ära? Ma kutsux teid sisse, aint et mul vist enam pole, kuhu."
Inspektor ja Kangelane piidlesid vaheldumisi Nailsi & otse selja taga jõudsasti edasi tungivat kahjutuld, mille teel seisis virn tynne märkega PYSSI ROHI (Kui te mind tööle võtsite, siis te õigekirja kohta ei kysinud, kaitses rekvisiitor end yha suureneva nördimusega), pyydes otsusele jõuda, kummale poole plagada, kui jalad jälle liikuma nõustuvad. Ka naine heitis unerähmase pilgu tema ryvetatud pesapaiga kohal jõudu koguvale armageddonile & spurtis yle pommilehtrite & mullavallidega ylekylvatud välja pimedusse. Paar korda vilxatas ta viirastusliku punakaskuldse välguna siin & seal lahvatavate leekide paistel & oli siis kadunud nagu paha uni.
Positiivne Kangelane hõõrus suitsust kipitavaid silmi & ytles: "Ma-ma-ma . . ."
Lockrot vastas allasurutud kurguhäälitsusega, mille yleskirjutamisex pole veel tähti loodud. Kangelase aux peab mainima, et tema ei teinud pyxe täis.
"Sureme koos!" sai Lockrot viimax ysna selgesti suust & sööstis oma kaaslase mehisesse embusse, kui tulering nende ymber sulgus. Tihedas tahmases tossus, millest õhkus kirjeldamatute asjade põlemise lehka, ei leidnud Positiivne Kangelane endas niigi palju jõudu, et teda maha raputada (suur plaan, Lockroti dramaatiliselt tatine & Kangelase karmilt ahastav nägu pahaendeliselt veiklevas valguses, ärevalt traagiline helitaust).
Aga nimelt hetkel, kui näljased leegid ahnelt Kangelase kirsaninade poole kyynitusid & pyssirohutynnide kohal lahvatas sädemetevihur, kostis yle tulekahju huugamise lähenev tiivikumyra, sygavam tume laik keset musta tossu tihenes vaatajale juba tuttavax eraldusmärkideta helikopterix & sellest sirutus meeste poole nugateravate kuldsete kyyntega käsi.
"Arvasite, et pääsete must niisama lihtsalt vä?" röökis päästeingel. "Noh, kobige peale!"
NAILS – KAAMELID & KANGELASED – LÕPP
kus meil avaneb võimalus jälitada Nailsi tema elupaika, vennastuda võttegrupiga & olla tunnistajax maailmalõpu algusele
Kõrbes, mis katab kõva kax kolmandikku Tshushmekkia Suhteliselt Sõltumatu Sõjardiriigi territooriumist, lagunes uhkes yxinduses punaarmeelastest mahajäetud experimentaalpolygon. Lähikonna kylarahvas pelgas seda paika, nagu olex see neetud – lisax terasemate dzhigittide tähelepanekule, et sinnakanti sattunud kaamelitel kippusid syndima ebastandardse peade arvuga varsad, elas militaristide kunagises betoonlabyrindis erukindral Hottabõtsh, hirmus habetunud vanamees, kellel oli kombex end ylepäeviti omakääritatud keemiatööstuse jääkidest psyhhootilisex juua & siis, rind ordenite all lookas, yrgvana tankiga kyla vahel lustisõitu teha, seejuures aeg-ajalt mitmesugustest suurekaliibrilistest relvadest kärbeste & sääskede suunas kõmmutades.
Elu veeres sealkandis oma iidset rahulikku rada, kui välja arvata Tshushmeki Vabastusrinne, Tshurkiiri Rahvaarmee, Tshusmeki Sõjardiriigi Suhteliselt Seaduslik Kaardivägi, Suure Föderatsiooni metsistunud dessantlased, Tshushmeki Parempoolne Vasakliiga, Tshurkiiri Separatistlik Liikumine, Tshushmeki Pahausklik Dzhihaad, Tshurkiiri Pöyyal Persseh Partei & muud pisemad ryhmitused, kes vahetevahel kõrbes ringi roomasid & yxteist käsigranaatide, pyha- või põhikirjatsitaatide & kaamelisõnnikuga pommitasid.
Kes iganes neist Nailsi esialgse tähelepanu pälvis, jääbki meile teadmata, aga Tshushmekimaa näis talle sobivat & yhel ööl märkasid kylaelanikud oma jahmatusex militaarse tondilossi kohal kerkimas salapärast ruskavat kuma. Järgmisel päeval kihutas raugastunud kindral, imekombel täiesti kaine, roomikute raginal läbi auuli põhja poole & kadus igavesex sellest ilmanurgast. Need ilmutuslikud märgid sundisid kylamutte koguni omavahel pomisema, et järgmine jehoovatunnistaja tulex ikka jätta ellu või vähemalt ära söömata, aga asja lähemalt uurima minna polnud kellelgi õiget himu.
Ajapikku olex elu ehk oma endistesse rööbastesse läinud, ent siis saabus kylla veel yx imelik võõras. Too luuris nädalakese ymber polygoni, kui aga mees õhtuti auulist syya nuiama tuli, kippus ta kangesti vanainimesi yle tee aitama, lapsi uppumis- või tulesurmast päästma & kaunitare koletistest vabastama, mistõttu kõik tema päevad lõppesid videvikus käpuli kylakaevu ymber kohmitsemise & kohalike rammumeeste yhisjõul välja löödud plekkhammaste otsimisega. (Vaataja, mõistagi, on temas juba ära tundnud Positiivse Kangelase.)
(Kaamera! Aktsioon! Kuhu jääb aktsioon?!? $*@¤%##*£!!!!!
Kuidas nii – stsenaarium sai otsa? Kus *£%*@$% meie stsenarist yldse on? Jälle joob Hottabõtshi solki, jah? Mis kuradi kilekotti sa mulle nina alla topid? . . . Ah nii, yritas kassiahastusega Nailsile sexistseeni kirjutada, saan aru . . . Paneme tiitrites nime ymber leinaraami . . .
Taevas, tule nyyd appi . . .
Halloo? ?*$¤%#>*£@!! Halloo? Kas Anonyymsed Grafomaanid? Jumal tänatud! Kuulge, saatke meile keegi, kes tahab filmistsenaariumi kirjutada . . . jah, filmistsenaariumi . . . jah, päris filmistsenaariumi . . . Issand õnnistagu teid!
Kaamera! Aktsioon!)
Binokli täisilastatud sõõride taga virvendasid näiliselt elutuina sõjaväebaasi murenevad betoonplokid, millest siin-seal turritas välja tigedailmelisi metallvarbu. Ohates langetas Positiivne Kangelane oma kavala kaugseireriista, millest polnud Nailsi peidiku avastamisel paraku karvavõrdki kasu. Ta võttis yxiku saxauulipõõsaga silmapiiri taustal ulja mehise poosi (suur plaan, kolmepäevane habemetyygas, Rolex, Camel, Pampers) & kortsutas kulmu, arutledes, kas vapper sissetung varemeisse õnnestux paremini päevavalges või õhtuhämaras.
Sellest kimbatusest päästis ta selja tagant kostev köhatus. Välgukiirul pöördudes nägi ta seal seismas mehikest, pigem laia kui pikka, vöökohani ulatuvate rasvaste halvastiblondeeritud juuste & vilava pilguga, kelle roosa ylikonna all karamellikarva siidsärgi kaeluses kilgendas röögatu võltssmaragdidega pross. Tulija ulatas higist pärlendava käe:
"Lubage tutvustada – Interpoli inspektor Lockrot."
"Kangelane. Positiivne Kangelane," vastas kõnetatu hajameelse viisakusega. "Kas soovite minuga yhineda? Kavatsesin just sinna sisse minna & yhe Hindamatu Salarelva ära tuua," lisas ta siis, et jätta Interpoli mehele muljet, nagu teax ta, mida teeb.
"Ma . . . khm . . . yhinexin teiega meelsasti muudeski ettevõtmistes," teatas Lockrot limase naeratusega, "aga kui me tingimata peame alustama sellest tervistkahjustavast urkast, siis mingem!"
Õlg õla kõrval sammusid nad luiteharjalt alla, mööda tuhmunud hoiatussiltidest, astusid yle tankiga mahasõidetud okastraat- & võrkaedade, kõrvus kõlamas tõsipyhalik viisijupp (selle pätsas filmi kahexandajärguline helilooja Vangelise stuudio prygikastist, kui ta veel koristajana töötas – Hottabõtshist jäänud kääritist juues pajatas ta noist päevist yha syveneva heldimusega).
Sellex ajax, kui sõjaväebaas haisvasse & pilkasesse öösse mattus, oli õilsam osa meie seiklejate otsimisinnust lahtunud, nende riideid kaunistasid tolm & kemikaalide söövitusjäljed, & kõigele lisax olid nad plahvatuskraatrite, relvarusude & jäätmehoidlate vahele ysna lootusetult ära exinud.
Vasak käsi kyynarnukini pyxitaskus & ilmes võine sära, avaldas Lockrot arvamust, et aeg olex hommikuni mõni varjuline nurgake leida. Talle kiire kõõrdpilgu heitnud Positiivne Kangelane kohendas meeleheitlikus julgusesööstus keelega plekkhambad paika & kuulutas, et on veel yx asi, mida nad pole proovinud. Enne, kui kaaslane teda takistada jõudnux, ajas ta jalad harki, õlad taha, pea kuklasse, & yyrgas osavõtmatu taeva poole rusikaid raputades kõigest kõrist:
"NAILS!!!! NAILS!!!!!! NAAAIIIILS!!!!!!!!!"
Kogu polygoni ulatuses sadas klaasikildude kilisev vihm. Maapõues rebenes teraspaak & vallandas põhjavette seitsesada liitrit pealuu & säärekontidega tähistatud experimentaalset ainet. Meeste ymber sähvisid sädemetevihud, lendasid mitmesuguste mõõtmete & kujuga betoonikamakad & igasuguses teravus- & roostetamisjärgus metallitykid. Kokkuvarisev angaar purustas algosakesteks kindrali kodutööndusliku ettevõtte – nii aparatuuri kui valmistoodangu. (Mis te karjute, lollakad, käratas võttegrupi pyrotehnik. Me peame ju kuidagi varjama, et me selle ära jõime!) Kahesaja kilomeetri kaugusel uurimisjaamas katkestas habetunud geoloog viie tuhande kuuesaja kolmekymne yhexanda malepartii habetunud meteoroloogiga & mõõtis tõuke tugevusex kolm palli Richteri skaalal.
Sygaval baasialuses varjendis, mis oli nii salastatud, et seda polnud avastanud ei Hottabõtsh ega Nails, nii salastatud, et selle olemasolust teadis ainult yx mees Moskvas – või õigemini, oli kunagi teadnud, sest nyydsex oli ta lootusetult seniilne – seal ylisalajases, neitsilikult puutumatus varjendis, mis pidanux kestma läbi iga sõja & katastroofi, lõi riiulil kõikuma purk dehydreeritud vett, vankus hetke Hea & Kurja vahel kistuna riiuliserval & langes siis Kurjast oskuslikult sihituna täies töökorras kontrollpaneelile, mille ekraanil lõi helendama kiri BALLISTILISED RAKETID: ESIMENE FAAS KÄIVITATUD. ARE YOU CERTAIN YOU WANT TO EXIT WINDOWS?
& mis kõige hirmsam – kiviprygi kullatudkyynelise varbaga kõrvale lykates astus yhe haldushoone uxeavast välja laialt haigutav Nails, ihukattex ainult leopardimustrilised stringid, pöidlajämedune kaelakee & paxult rinnanibudele määritud kuldne möx. Taamal syttinud kytusehoidla valgel mängles tema juuste ymber veriselt kirgas & shokolaadina lääge halo.
"Ohoi, näe, kes tuli!" vedas ta tavapäraselt kuldsexvõõbatud huultele verdtarretavalt õndsa naeratuse. "Lockrot, vana sõbranna, mis sind kyll sinu mullivannist välja toob? Ja sina, Pee Kaa, leppisid sa ikka 'Ullu Kindraliga ilusti ära? Ma kutsux teid sisse, aint et mul vist enam pole, kuhu."
Inspektor ja Kangelane piidlesid vaheldumisi Nailsi & otse selja taga jõudsasti edasi tungivat kahjutuld, mille teel seisis virn tynne märkega PYSSI ROHI (Kui te mind tööle võtsite, siis te õigekirja kohta ei kysinud, kaitses rekvisiitor end yha suureneva nördimusega), pyydes otsusele jõuda, kummale poole plagada, kui jalad jälle liikuma nõustuvad. Ka naine heitis unerähmase pilgu tema ryvetatud pesapaiga kohal jõudu koguvale armageddonile & spurtis yle pommilehtrite & mullavallidega ylekylvatud välja pimedusse. Paar korda vilxatas ta viirastusliku punakaskuldse välguna siin & seal lahvatavate leekide paistel & oli siis kadunud nagu paha uni.
Positiivne Kangelane hõõrus suitsust kipitavaid silmi & ytles: "Ma-ma-ma . . ."
Lockrot vastas allasurutud kurguhäälitsusega, mille yleskirjutamisex pole veel tähti loodud. Kangelase aux peab mainima, et tema ei teinud pyxe täis.
"Sureme koos!" sai Lockrot viimax ysna selgesti suust & sööstis oma kaaslase mehisesse embusse, kui tulering nende ymber sulgus. Tihedas tahmases tossus, millest õhkus kirjeldamatute asjade põlemise lehka, ei leidnud Positiivne Kangelane endas niigi palju jõudu, et teda maha raputada (suur plaan, Lockroti dramaatiliselt tatine & Kangelase karmilt ahastav nägu pahaendeliselt veiklevas valguses, ärevalt traagiline helitaust).
Aga nimelt hetkel, kui näljased leegid ahnelt Kangelase kirsaninade poole kyynitusid & pyssirohutynnide kohal lahvatas sädemetevihur, kostis yle tulekahju huugamise lähenev tiivikumyra, sygavam tume laik keset musta tossu tihenes vaatajale juba tuttavax eraldusmärkideta helikopterix & sellest sirutus meeste poole nugateravate kuldsete kyyntega käsi.
"Arvasite, et pääsete must niisama lihtsalt vä?" röökis päästeingel. "Noh, kobige peale!"
NAILS – KAAMELID & KANGELASED – LÕPP
NAILS – SYDAÖÖ VAHEMEREL
NAILS – SYDAÖÖ VAHEMEREL
kus me tutvume Nailsi vanade sõprade, aga samuti tema vastupandamatu marketingimeetodiga
Luxusjahi ymber tihenes suviselt tyyne Vahemere lämbe öö. Horisondil õõtsusid Kreeka rannakylade tuletäpid, tüürpoordis, nähtavuse piiril, sähvis mere & taeva vahel korrapäraselt majaka valgusvihk.
Yx Maailma Rikkamaid Mehi (Yyratupax & Dobermanni Tõutunnustega) langetas pooliku margaritaklaasi lamamistooli kõrval ootavale kandikule, läkitas sigarijunni hõõguvpunase sädemetevihmana laisalt parrast lakkuvasse pinnavirvendusse & viipas reelingu ääres koogutanud Hämara Kuju suunas:
“On aeg.”
Hämar Kuju, aastatetagune sotsialismileeri väikeriigi allveeujumise olümpiakoondise läbikukkunud kandidaat, kelle tardunud pilgus kangastus lõputu pudelipõhjade jada, kohendas kummiylikonda & paterdas lestade laxudes oma leivaisa ette.
"Otsid paljaid naisi, pea meeles," selgitas too kuulaja vaimsete võimete kyyndivuspiiril. "Kivist naisi. Vanaaegseid. & kõike, mis läigib."
Hämar Kuju noogutas, pobises midagi idaeuroopa keeles, tõmbas maski silmile & kadus taas valgussõõrist. Reelingu äärest kuuldus tema kohmitsemist, millele järgnes sulpsatus.
Yx Maailma Rikkamaid Mehi ohkas & syytas järgmise sigari. Kusagil siin, otse tema tagumiku all merepõhjas, puhkas uskumatu hulk muinaskreeka kunstiaardeid. Viimasel meie ajaarvamisele eelnenud sajandil tormiohvrix langenud rooma laev oli varjanud oma saladust, kuni Yhe Maailma Rikkaima Mehe äraostetud Põrunud Teadlaste ryhm talle kaardil nimelt sellesinase koha kätte näitas.
Hetkex tundus kõrvu riivavat läheneva kiirpaadi myra. Kurat võtax, ta oli ju Kreeka piirivalvele maxnud! Või oli mõni konkurent sellest kriminaalse arheoloogia maiuspalast haisu ninna saanud? Yx Maailma Rikkamaid Mehi jõudis juba kahetseda, et tema jahti valvab vaid kax kõige uudishimutumat Kandilist, kuid ärevale kuulatamisele vastav vaikus rahustas rikkuri peagi & ta sirutas käe oma dringi järele.
Peagi kostis parda äärest veesolinat. Yx Maailma Rikkamaid Mehi surus alla erutusvärina & soovi end pysti upitada, sest Hämarale Kujule tuli endast ometi soliidne mulje jätta.
Pimedas polnud võidukalt midagi hõbehelkivat viibutav laevaleronija äratuntav enne, kui ta kärsitu liigutusega sukeldumisylikonna kapuutsi peast rabas & oma (loomulikult, me oleme sedasorti filmis, mäletate?) täiesti kuiva verise shokolaadina ruskava juuxepahmaka aupaistena ylekullatud (aga meik ei lähe sedasorti filmis vee all iialgi laiali) näo ymber heljuma päästis.
Sigarisuitsu & margarita segu käes läkastava Yhe Maailma Rikkaima Mehe ette tantsiskledes kysis Nails mesimagusal toonil: "Nisukesi otsid vä?". Seejuures torkas ta mehe kõri vastu firmamärgina hirmpika kullatud & verepritsmeis (ära kysi, mix veri merre ei jäänud või kuhu kummikostyym sai . . .) kyynega väikeatsi, mille otsas muretult kõlkus hinnaline antiikne hõbekarikas.
"Eek-ek –"
"Eiei, selle võid endale pidada, see põle yldse kuldne," lohutas Nails. "Me ju vanad sõbrad, või kuidas?"
"Appiii!" leidis Yx Maailma Rikkamaid Mehi viimax õige viisi häälepaelu kasutada. Kohaletormanud Kandilised suutsid õnnex olukorda kainemalt hinnata: teine neist haaras päästerõnga & kukkus elu eest Kreeka ranniku poole kroolima, teine aga, paarikymne eriti kylmaverelise massimõrva eest tagaotsitav mees, hiilis kylitsi ootamatu kylalise suunas, sirutades aupaklikult tema poole äsjaavatud shokolaadikarpi.
Seda nähes kaotas Nails igasuguse huvi karika vastu, surus selle Yhele Maailma Rikkaimale Mehele tagurpidi pähe & ajas kyyned kommikarpi. Iga kullatud teraviku otsa kirsilikööriga pralinee susanud, nõjatus ta mugavalt varikatust hoidvale postile & kontrollis oma saagi kvaliteeti.
"Su kommid on paremax läind. Edusamme teed," märkis ta tunnustavalt, kui totral ilmel peas hõbekiivrit kobav täisläkastanud mees viimax tähelepanuvõime tagasi sai. "Kuule, mul oli sulle asja kah."
Yx Maailma Rikkamaid Mehi niuxatas. Nailsile näis sellest vastusest piisavat, sest ta katkestas rääkides isegi kyynte lakkumise:
"Ma leidsin nisuxe masina, tead. Põrgumasina! Poisid – noh, 'Ull Kindral & Positiivne Kangelane – kaklesid selle pärast nii kangesti, et ma lihtsalt pidin selle neilt ära võtma, enne kui nad olex teineteise kylmax teind." Yhe Maailma Rikkaima Mehe nukrasse dobermanninäkku hakkas tekkima huvi. "Selle nimi on 'Indamatu Salarelv või midagi sihukest. Ma pistsin ta kindlasse kohta, aga mul põle aimugi, mis nisuxega pihta 'akata." Nyyd oli elevus mehe näol juba niisama ergav kui Nailsi pilk, kes hargivahet sygades (kusjuures tihedalt tema reisi embavatele leopardipyxtele ei jäänud, nagu sedasorti filmis tavax, isegi suures plaanis yhtki jälge ei verest ega shokolaadist) jätkas, "& siis mul tuli pähe, et sina! Et äkki sul on veel neid kullakange, mäletad – noh, ytleme, kolmteist tonni. Voh! Kolmteist tonni sulakulda, ma isegi ei kysi, et sa mingid ehtesepad selle kallale pätsima panex, & 'Indamatu Salarelv on yleni sinu."
"Kolmteist tonni – !" ägises Yx Maailma Rikkamaid Mehi uue lämbumishoo kyysis.
"Võta või jäta," naeratas Nails.
"Palun anna mulle mõtlemisaega," anus mees hõbedase karika alt laubale valguvaid hõbelevalt jääkylmi higipisaraid pyhkides.
Nailsi kuldakiiskav naeratus polex enam säravamax minna saanudki. "Mõtle, mõtle," lubas ta lahkesti.
*
"Tubli töö," kiitis Yx Maailma Rikkamaid Mehi, kui hammaste plagin niipalju järele andis, et ta jälle rääkida sai. Taustal kõlas vaixelt & sydantlõhestavalt yldtuntud matusemeloodia.
"Mis te nyyd, härra," yhmas Karastunud Kandiline (kellel oli ikka veel probleeme syldina võdisevate säärtega) syngel ilmel kummipaadi ääri ryndavaid koiduaegselt tinajaid laineid põrnitsedes. "Huvitav, mis saar see sealt paistab?" lisas ta elavnedes.
Ka Yx Maailma Rikkamaid Mehi teritas seepeale pilku, katkestades viljatu arutluse teemal, kes kurat oli tal käskinud mõtlemisaega kysida. "Äkki on seal isegi apteek, kus validooli myyaxe," unistas ta kuuldavalt.
"Enne kui me maale läheme, härra," märkis Karastunud Kandiline, "võtke ometi see kiviaegne purk peast."
NAILS – ÖÖ VAHEMEREL – LÕPP
kus me tutvume Nailsi vanade sõprade, aga samuti tema vastupandamatu marketingimeetodiga
Luxusjahi ymber tihenes suviselt tyyne Vahemere lämbe öö. Horisondil õõtsusid Kreeka rannakylade tuletäpid, tüürpoordis, nähtavuse piiril, sähvis mere & taeva vahel korrapäraselt majaka valgusvihk.
Yx Maailma Rikkamaid Mehi (Yyratupax & Dobermanni Tõutunnustega) langetas pooliku margaritaklaasi lamamistooli kõrval ootavale kandikule, läkitas sigarijunni hõõguvpunase sädemetevihmana laisalt parrast lakkuvasse pinnavirvendusse & viipas reelingu ääres koogutanud Hämara Kuju suunas:
“On aeg.”
Hämar Kuju, aastatetagune sotsialismileeri väikeriigi allveeujumise olümpiakoondise läbikukkunud kandidaat, kelle tardunud pilgus kangastus lõputu pudelipõhjade jada, kohendas kummiylikonda & paterdas lestade laxudes oma leivaisa ette.
"Otsid paljaid naisi, pea meeles," selgitas too kuulaja vaimsete võimete kyyndivuspiiril. "Kivist naisi. Vanaaegseid. & kõike, mis läigib."
Hämar Kuju noogutas, pobises midagi idaeuroopa keeles, tõmbas maski silmile & kadus taas valgussõõrist. Reelingu äärest kuuldus tema kohmitsemist, millele järgnes sulpsatus.
Yx Maailma Rikkamaid Mehi ohkas & syytas järgmise sigari. Kusagil siin, otse tema tagumiku all merepõhjas, puhkas uskumatu hulk muinaskreeka kunstiaardeid. Viimasel meie ajaarvamisele eelnenud sajandil tormiohvrix langenud rooma laev oli varjanud oma saladust, kuni Yhe Maailma Rikkaima Mehe äraostetud Põrunud Teadlaste ryhm talle kaardil nimelt sellesinase koha kätte näitas.
Hetkex tundus kõrvu riivavat läheneva kiirpaadi myra. Kurat võtax, ta oli ju Kreeka piirivalvele maxnud! Või oli mõni konkurent sellest kriminaalse arheoloogia maiuspalast haisu ninna saanud? Yx Maailma Rikkamaid Mehi jõudis juba kahetseda, et tema jahti valvab vaid kax kõige uudishimutumat Kandilist, kuid ärevale kuulatamisele vastav vaikus rahustas rikkuri peagi & ta sirutas käe oma dringi järele.
Peagi kostis parda äärest veesolinat. Yx Maailma Rikkamaid Mehi surus alla erutusvärina & soovi end pysti upitada, sest Hämarale Kujule tuli endast ometi soliidne mulje jätta.
Pimedas polnud võidukalt midagi hõbehelkivat viibutav laevaleronija äratuntav enne, kui ta kärsitu liigutusega sukeldumisylikonna kapuutsi peast rabas & oma (loomulikult, me oleme sedasorti filmis, mäletate?) täiesti kuiva verise shokolaadina ruskava juuxepahmaka aupaistena ylekullatud (aga meik ei lähe sedasorti filmis vee all iialgi laiali) näo ymber heljuma päästis.
Sigarisuitsu & margarita segu käes läkastava Yhe Maailma Rikkaima Mehe ette tantsiskledes kysis Nails mesimagusal toonil: "Nisukesi otsid vä?". Seejuures torkas ta mehe kõri vastu firmamärgina hirmpika kullatud & verepritsmeis (ära kysi, mix veri merre ei jäänud või kuhu kummikostyym sai . . .) kyynega väikeatsi, mille otsas muretult kõlkus hinnaline antiikne hõbekarikas.
"Eek-ek –"
"Eiei, selle võid endale pidada, see põle yldse kuldne," lohutas Nails. "Me ju vanad sõbrad, või kuidas?"
"Appiii!" leidis Yx Maailma Rikkamaid Mehi viimax õige viisi häälepaelu kasutada. Kohaletormanud Kandilised suutsid õnnex olukorda kainemalt hinnata: teine neist haaras päästerõnga & kukkus elu eest Kreeka ranniku poole kroolima, teine aga, paarikymne eriti kylmaverelise massimõrva eest tagaotsitav mees, hiilis kylitsi ootamatu kylalise suunas, sirutades aupaklikult tema poole äsjaavatud shokolaadikarpi.
Seda nähes kaotas Nails igasuguse huvi karika vastu, surus selle Yhele Maailma Rikkaimale Mehele tagurpidi pähe & ajas kyyned kommikarpi. Iga kullatud teraviku otsa kirsilikööriga pralinee susanud, nõjatus ta mugavalt varikatust hoidvale postile & kontrollis oma saagi kvaliteeti.
"Su kommid on paremax läind. Edusamme teed," märkis ta tunnustavalt, kui totral ilmel peas hõbekiivrit kobav täisläkastanud mees viimax tähelepanuvõime tagasi sai. "Kuule, mul oli sulle asja kah."
Yx Maailma Rikkamaid Mehi niuxatas. Nailsile näis sellest vastusest piisavat, sest ta katkestas rääkides isegi kyynte lakkumise:
"Ma leidsin nisuxe masina, tead. Põrgumasina! Poisid – noh, 'Ull Kindral & Positiivne Kangelane – kaklesid selle pärast nii kangesti, et ma lihtsalt pidin selle neilt ära võtma, enne kui nad olex teineteise kylmax teind." Yhe Maailma Rikkaima Mehe nukrasse dobermanninäkku hakkas tekkima huvi. "Selle nimi on 'Indamatu Salarelv või midagi sihukest. Ma pistsin ta kindlasse kohta, aga mul põle aimugi, mis nisuxega pihta 'akata." Nyyd oli elevus mehe näol juba niisama ergav kui Nailsi pilk, kes hargivahet sygades (kusjuures tihedalt tema reisi embavatele leopardipyxtele ei jäänud, nagu sedasorti filmis tavax, isegi suures plaanis yhtki jälge ei verest ega shokolaadist) jätkas, "& siis mul tuli pähe, et sina! Et äkki sul on veel neid kullakange, mäletad – noh, ytleme, kolmteist tonni. Voh! Kolmteist tonni sulakulda, ma isegi ei kysi, et sa mingid ehtesepad selle kallale pätsima panex, & 'Indamatu Salarelv on yleni sinu."
"Kolmteist tonni – !" ägises Yx Maailma Rikkamaid Mehi uue lämbumishoo kyysis.
"Võta või jäta," naeratas Nails.
"Palun anna mulle mõtlemisaega," anus mees hõbedase karika alt laubale valguvaid hõbelevalt jääkylmi higipisaraid pyhkides.
Nailsi kuldakiiskav naeratus polex enam säravamax minna saanudki. "Mõtle, mõtle," lubas ta lahkesti.
*
"Tubli töö," kiitis Yx Maailma Rikkamaid Mehi, kui hammaste plagin niipalju järele andis, et ta jälle rääkida sai. Taustal kõlas vaixelt & sydantlõhestavalt yldtuntud matusemeloodia.
"Mis te nyyd, härra," yhmas Karastunud Kandiline (kellel oli ikka veel probleeme syldina võdisevate säärtega) syngel ilmel kummipaadi ääri ryndavaid koiduaegselt tinajaid laineid põrnitsedes. "Huvitav, mis saar see sealt paistab?" lisas ta elavnedes.
Ka Yx Maailma Rikkamaid Mehi teritas seepeale pilku, katkestades viljatu arutluse teemal, kes kurat oli tal käskinud mõtlemisaega kysida. "Äkki on seal isegi apteek, kus validooli myyaxe," unistas ta kuuldavalt.
"Enne kui me maale läheme, härra," märkis Karastunud Kandiline, "võtke ometi see kiviaegne purk peast."
NAILS – ÖÖ VAHEMEREL – LÕPP
Subscribe to:
Posts (Atom)