NAILS – SÄRAB VIISNURK PUNANE

NAILS – SÄRAB VIISNURK PUNANE
kus stsenarist pyyab kirjeldada tundmatut Venemaa linna & terasemale jälgijale selgub, et Saatan pole Moskvast kuhugi kadunud

Yle lumme mattunud Punase Väljaku kihutas troika ja teinegi. Kiriku kullatud sibulkuplite taustal lehvis läbi lumetuisu veretav lipp. Kremli väravast veeres välja säravmust Chaika; tagumise akna toonklaas paotus hetkeks ja sealt lennutati lahtiroogitud rada palistavasse hange uljas kaares tühi vodkapudel.
Auto soojas punamustas sisemuses istusid hallinev mundrimees ja õhkhabras yleni karusnahkadesse riietatud naine – KGB kindralmajor Ivan Pugatshova koos oma armukese, Suure Teatri baleriini Anna Pushkiniga.
(Rezhissööri pea kolxatas kahexateistkymnendat korda valusasti vastu lauaplaati.
"Mis kuradi jama see on!" oigas ta. "Ma olen ju Moskvas käinud!"
"Jah, aga stsenarist ei ole," vastas assistent kõigutamatu rahuga.
Seepeale kostis yhexateistkymnes kurb ja kume kõmakas.)
Vastastikustesse hellitustesse syyvinud paarike ei teadnud, et juhi kõrvalt istme alt imbus välja kõhetu kahvatukuldne kuju. Nad ei märganud, et nende niklist kiiskav sõiduriist vääratas hetkex, kui kymme nugateravat kyynt sohvri kõrisõlmest lipuna punava purske vallandasid.
"I'm your God, I've just arrived," ymises Nails Chaikat läbi Moskva lumme uppunud tänavate roolides & limpsis sõrmi. ("Kust see siia sai?" kratsis operaator kukalt & kohendas objektiivi, aga kangekaelselt aimus auto kohal luua seljas lendava ihualasti naise vari, kes peaaegu kuuldavalt pomises: "Latunski kahexakymmend neli . . . Latunski kahexakymmend neli . . ."
Operaator poetas ropu sõna, kehitas õlgu & tegi näo, nagu olex kõik täiesti normaalne. Helioperaator järgis varmalt tema eeskuju.)
Viimaks pöördus Nails tuledes säravalt Arbatilt põiktänavasse, sealt hämarasse hoovi, peatus raudvärava ees ja vilgutas keerukas rytmis esitulesid, mispeale värav hääletult kõrvale liikus. Anna kriiskas ja Ivan kobas pyxata puusalt asjatult kabuuri, kui isegi yxiku laterna jahedas valguses kulla & verena hiilgav napilt riietatud naisseltsimees uxe lahti lõi ja nad asjalikul ilmel välja käsutas.
Chaika kõrged tagatuled hajusid tihenevasse tuisku teispool sulgunud väravat, kui lõdisev Ivan lõpux vormipyxid kultuursesse asendisse kohendas, sinelitaskust leitud vodkapudelist mehise lonxu ryypas & möödasõitva troika peatuma viipas.
(Assistent tõi rezhissöörile uue jääkuubiku muhu peal hoidmisex.
"Vähemalt on Venemaal kyllalt jääd," mainis stsenarist täies syytuses.
Assistent koristas põrandalt tibatillukesed jääkillud & lippas plaastri järele.)
Tuult ja tormi trotsides, plekkhambaid tohutu tahtejõuga plagisemast hoides uitas öise Moskva uulitsail veel yx tume kogu. Karakullkasuka krae yles tõstetud, läkiläki kõrvad alla lastud, kummaski vildis poolteist puuda sulavat lund ja mahorkapläru labakusse peidetud (assistent & osadest plaastritest juba vabanenud pyrotehnik vedasid pooliku peale kihla, kas varem läheb vaja puuseppa või arsti), seisatas Positiivne Kangelane raudvõre taga, myhatas & asus sellest yle ronima. Mitme põrutava kukkumise järel õnnestus tal aia otsa pidama jääda – põhiliselt kyll tänu võre otsas turritavatele ogadele, milledest päris mitu leidsid mõnusa sooja koha tema pehmetes kehaosades – & sellele järgnes veelgi valusam & piinlikum allaronimine. Positiivne Kangelane lootis potsatada hange või vähemalt puhtaxpyhitud sissesõidutee härmatisest jäisele asfaldile, aga maandus paraku väljasirutatud mehekäte hella & karmi embusse, tundis, kuidas vastuvõtja tema raskuse all tahapoole vangub, kargas kähku heleroosa pika sulejope alt paljastuva kuuma keha pealt pysti & kysis pettununa lamama jäänud Lockrotilt:
"Mida kuradit sina siin teed?"
"Sedasama mis sinagi, loomulikult," muigas too oma õliselt sõbralikku naeratust.
"Kuidaf ku'at fa fiia fai'?" nõudis Kangelane hambaid kohendades.
"Interpol on igal pool, teenib teid ta päeval, ööl . . ." jorutas Lockrot & alles nyyd haistis teine tema hingeõhus lämmatavat alkoholilehka. Ootamatult kiire liigutusega lykkas inspektor käed jopetaskutesse. Kõlas kax pauku.

Nails tegeles samal ajal valgustkartvate asjadega, mis paraku ei kannata trykimusta.

Kui Positiivne Kangelane viimax söandas kõhu hangest lahti kangutada & silmist lumepihu pyhkida, valmistudes plekkhammaste otsimise rängax paratamatusex, pistis Lockrot talle pihku veel aurava shampanjapudeli & tõstis ise teise huultele. Ta maigutas kaua & mõnuga, ohkas siis & kiitis:
"Savetskoje polusladkoje! Ahh –! Tead, yxkord olin ma Inglismaal Dorianil kylas, & tema kallas terve vanni seda täis . . . mon dieu, mida kõike me tolles vannis tegime!"
Kangelane myhatas, kergitas rasket rohelist pudelit & hakkas end pisut paremini tundma.
Kindluse mõttes paar korda ryybanud, tajus ta, et tagumik pole enam pooltki nii valus.
Päris mitme sõõmu järel muutus ta muretux, & isegi Lockroti lakkamatu jutuvada ei suutnud tumestada tema hinge avarat taevast, milles ujusid yxikud seosetud hõbepilvekesed.
Siis märkas ta väravapiikide otsas kõõluvat tumedat kogu, ajas end lumekuhjast pysti ja tõttas abi pakkuma. Tema käte vahele potsatas vene keeles ropusti vanduv isane isend KGB kindralmajori mundris, lõi ta pikali & tundus teda juhmil ilmel jõllitavat.
"Kes teie olete?" uuris tulija.
"Mmm – hõkk," vastas selili hanges lamav Positiivne Kangelane. Äkitselt sähvatanud päästva mõtte ajel surus ta käed ootamatult kiire liigutusega kasuka taskutesse & ulatas teise äsjaavatud shampanjapudeli uustulnukale. Enne hyva joogi tarvitamist kuulutas too pidulikult:
"Kui on mure, täitkem kannud, eidekene hea & hell – maitsegem, mis Looja annud, kergem saab siis sydamel!" (A. Sanga tõlge. Ausõna. Päris kõiges ei saa mind siiski syydistada.)
(Assistent juhatas puusepa välja & arsti sisse. Pyrotehnik, hinges lunastav aimdus, et teda selles jaos ei vajata, lahkus koos poolikuga teadmata suunas.)
Seejärel jauras tagahoovi lumes juba kolm kanget meest.

Nails tegeles endiselt valgustkartvate asjadega, mis paraku ei kannata trykimusta.

Kuigi teda ei kuulatud enam ammu, lõpetas Ivan Pugatshova umbes kahekymnekuuendamat korda oma selleõhtuste seikluste aruande: ". . . & kui Anna, minu kallis Annushka, koos oma päevalilleõliga kenasti koju sai, tulin ma tagasi, et seda asja lähemalt uurida . . . & siin olitegi teie, mu tuvikesed. . . Ehh, võtame!"
("Mis pagana päevalilleõli?" raputas helilooja stsenaristi revääridest, silmis säramas peaaegu niisama ere leek kui Hottabõtshi kääritise kuldaegadel.
"Mina seda sinna ei kirjutanud!" vingus too sygavas nördimuses, rapsas end vabax ja kadus kuhugi ajaloo prygikasti suunas.
Keegi laitmatus tumedas ylikonnas härra, kelle lipsunõelal sätendas maitsekas tillukestest teemantidest W, tegi käsikirja viimased parandused, saatis jalge ymber siiberdavale mustale kassile jaheda muige & sulges stuudiouxe väljastpoolt enda järel.
Võttegrupp ajas mäluaugu karmi vene viina syyx.)
KGB kindralmajor Ivan Pugatshova kakerdas Lockrotiga kaelakuti mustavasse Venemaa öösse. Viimase sonimine kandus tykati veel kaua Positiivse Kangelase kõrvu: ". . . & siis võttis Dorian, no saad aru, Dorian Oscarovich, noh, Dorian Oscarovich võttis mul . . . & ta pani mulle oma . . . & tema keel oli sõna otseses mõttes terav, hehehe . . ."
Lockroti vada jätkus pahaaimamatult veel kaua peale seda, kui Ivan libastus & noorest näitsikust trammijuht, kommunistlik noor, talle otsa sõitis. Lockroti vada voolas vabalt yle KGB ustava töötaja pea, mis kehast eraldatuna klaasistunud pilgul tuisupilvisesse taevasse jõllitas, saatex kaugelt kostev laul õhtutest Moskva lähistel Mireille Mathieu esituses, mille helilooja loomingulise kriisi käigus veeranddollari eest Melodija fonoteegist välja tuhnis. Võttegrupp olex stsenaristi lintshinud, kui too polex mitte seletamatul kombel kadunud olnud – & millegipärast ei mäletanud keegi, kuidas ta välja nägi. Traumapunktist naasnud, lahendas sidemeis peaga rezhissöör olukorra uue telefonikõnega Anonyymsetele Grafomaanidele.

Järgmisel hommikul kell 8.30 Moskvast Orly ja JFK kaudu Fort Lauderdale'i lendava Aerofloti lennu nr. 666 pardal oli ka keegi rangelõikelises kuldses pyxkostyymis, silmile tõmmatud kuldse kybaraga naine, kelle laitmatult manikyyritud kuldsed kiskjakyyned rebisid reisi jooxul piletisse palju pikki vagusid.

NAILS – SÄRAB VIISNURK PUNANE – LÕPP